Sirvi Kuupäev , alustades "2022-07-07" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Towards revealing the biogeography of belowground diversity
(2022-07-07) Aslani, Farzad; Bahram, Mohammad, juhendaja; Tedersoo, Leho, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mullamikroobide ja -loomade rühmad reguleerivad maapealset elurikkust ja ökosüsteemide toimimist. Ülevaatelisi ja vaatlustel põhinevaid uuringuid tehes tuvastasin, kuidas ruumi, keskkonna ja taimeliikide muutused mõjutavad mullaorganismide kooslusi ja elurikkust ning millised ökoloogilised protsessid on peamiste organismirühmade koosluse varieeruvuse aluseks. Võtsin kasutusele taimede mükoriisa niširuumi (PMNS – plant mycorrhizal niche space) mõiste, mis tähistab taimede võimet kasutada ja kujundada mükoriissete seente kogumit. Selle väärtus sõltub taime mükoriissetest seostest ja funktsionaalsetest tunnustest. Lõin mudeli, et jaotada taimeliike erinevatesse PMNS-idesse, mis võimaldab ennustada mullas leiduvate mükoriissete seente kooslust konkreetses elupaigas. Lisaks määrasin taimeperekonna lepp (Alnus) liikide ja nendega seotud mükoriissete seente, ruumiliste, edaafiliste ja klimaatiliste tegurite suhtelise panuse mükoriissete juurtega seotud bakterikoosluste struktuuri. Leidsin, et mõned arvukad bakterite taksonid on liigispetsiifilised teatud lepaliikidele. Valikuprotsesside olulisus oli suurem väikesemate ja laiema nišiulatusega organismide kooslustes. Globaalse mullauuringu põhjal tuvastasin, et mulla pH ja aasta keskmine sademete hulk olid vastavalt eukarüootsete mikroobide ja loomade koosluste struktuuri peamised määrajad. Eukarüootide rühmadel esinesid vastandlikud elurikkuse mustrid laiuskraadi gradiendil. Minu doktoritöö viitab taimede funktsionaalsete tunnuste suurele tähtsusele mulla mükoriissete seenekoosluste struktureerimisel. Seened vahendavad taimedevahelist konkurentsi nii, sarnase PMNS-iga taimedel on negatiivne seos. Doktoritöö rõhutab ka biootiliste muutujate olulisust juurtega seotud bakterikoosluste kujundamisel ja näitab, et globaalses mastaabis on juurtega seotud ja mullabakterite koosluste aluseks erinevad bioloogilised protsessid. Mulla eukarüootidel esineb positiivne seos keha (raku) suuruse ja niši laiuse vahel ning nende biogeograafilisi mustreid juhtivate ökoloogiliste protsesside ja keskkonnategurite suhtelise mõju vahel.
Testing the predictions of life history theory on anthropometric data
(2022-07-07) Valge, Markus; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Elusolendid peavad koguma ja jaotama piiratud ressursse kohasuse funktsioonide ehk elukäiguomaduste vahel. Teooria kohaselt ei evolutsioneeru elukäiguomadused ja käitumuslikud eelsoodumused teineteisest sõltumatult, vaid moodustavad toimimiseks kokkusobivaid komplekte ehk elukäigustrateegiaid. Elukäiguteooria kasutamine inimestevaheliste erinevuste kirjeldamisel tekitab poleemikat. Kuigi ülegenoomsed uuringud viitavad elukäiguomaduste geneetilisele koosvarieerumisele, on tõendid indiviidi tunnuste tasemel mitmeti mõistetavad. Kõnesolev uurimissuund on raskendatud geeni-keskkonna koosmõju ja pidevalt muutuva kultuurilise tausta tõttu. Töö eesmärk oli uurida inimeste kasvu ja paljunemist elukäiguteooria raamistikus ning püüda mõista kultuuri ja keskkonna mõju nende seoste avaldumisel. Tulemused on kooskõlas elukäigustrateegiate geneetilistele erisustele keskenduvate mudelitega. Tüdrukute kiirem suguline küpsemine ei olnud põhjustatud nende vanema surmast, aga vanemad, kelle tütred küpsesid varakult, surid nooremana. Psühhosotsiaalne stress ei kiirendanud sugulist küpsemist, küll aga pärssis see poiste kasvu. Lapsed pärivad elukäigu erisused oma vanematelt, kuid eelsoodumused varasemaks suguliseks arenguks saavad avalduda ainult soodsas keskkonnas. Käitumuslikud eelsoodumused võivad fenotüübis avalduda järjepidevamalt. Erinevates keskkonnatingimustes võivad bioloogilised eelsoodumused mõjutada sotsiaalmajanduslikke saavutusi sarnaselt, kuid nende saavutuste mõju kohasusele sõltub elukäigustrateegiate erinevustest ning soospetsiifilistest sigimisstrateegiatest. Tulemused näitavad, et lõivsuhted erinevate kohasuse komponentide vahel esinevad ka kaasaegsetes populatsioonides elukäiguteooria poolt ennustatud viisil.
Domesticated and wild mammals as reservoirs for zoonotic helminth parasites in Estonia
(2022-07-07) Tull, Ants; Saarma, Urmas, juhendaja; Moks, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Lemmikloomade ja inimese vaheline side on tänapäeval kujunenud enneolematult sotsiaalseks. Enamik suhtub koertesse-kassidesse nagu pereliikmesse, kellega jagatakse eluruumi ja toitu, paraku jagatakse ka samu patogeene, näiteks zoonootilisi siseparasiite, kes levivad ulukitelt (nt punarebane, šaakal, hunt) looduses hulkuvatele lemmikloomadele ja edasi inimesele. Käesoleva töö eesmärk oli uurida metsloomade ja kasside-koertega levivaid nugilisi maa- ja linnakeskkonnas ning nende peamisi levikuteid mõjutavaid tegureid. Hinnati, kui suur osa loomadest on nakatunud ning milliseid (zoonootilisi) siseparasiite esineb. Lisaks võrreldi linna- ja maakasside ning koerte parasitofaunat, samuti selle kattuvust koertel ja ulukkiskjalistel ning vaadeldi toitumise mõju nakkusele. Selgus, et Eestis on nakkusrisk nugilistega madalaim suurlinnades, suurem väikelinnades ning suurim nakkusrisk on maapiirkondades. Leiti, et lemmik- ja metsloomad on suurel määral nakatunud zoonootiliste helmintidega (paelussid, solkmed). Maapiirkonna koerad olid üheksa korda enam nakatunud parasiitidega kui linnakoerad, ja neil oli ka suur nugiliste kattuvus ulukkoerlastega, eriti šaakaliga. Varjupaiga kassidest olid nakatunud 50% – riskirühmas olid noored ja koduootel kassid, kes olid nakatunud ohtliku kassisolkmega. Erinevate kiskjaliste nakatumisel mängib olulist rolli söödav toit (närilised, toores ulukiliha). Kokkuvõtvalt selgus, et lemmik- ja metsloomad on zoonootiliste siseparasiitide levitajad ja nakatutakse eelkõige loodusest püütud toidust või pinnase kaudu, mis on saastunud parasiidi munadega. Kõrge nakkuse tõttu on oht, et ulukitelt levivad zoonootilised siseparasiidid koduloomadele, neilt edasi inimesele – seda ohtu on senini alahinnatud. Seega on mõistlik parasiteerituse vähendamiseks piirata hulkuvate lemmikloomade juurdepääsu looduslikele aladele, kuid nakatumise korral määrata parasiidiliik ja seejärel konkreetne ravi.