Sirvi Kuupäev , alustades "2022-10-06" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Evaluating human-induced forest degradation in different biomes using spatial analysis of satellite-derived data
(2022-10-06) Montibeller, Bruno; Uuemaa, Evelyn, juhendaja; Mander, Ülo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Metsaökosüsteemid võivad siduda kuni 12% inimtekkelisest süsihappegaasist ning tagastada atmosfääri kuni 40% kohalikest sademetest. Seetõttu on metsaökosüsteemidel oluline roll süsihappegaasi emissioonide vähendamisel ja veeringe reguleerimisel. Samal ajal väheneb metsade pindala ning metsad degradeeruvad läbi killustumise ning nende süsiniku- ja veeringe reguleerimise võime võib väheneda kliimamuutuste tõttu. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli hinnata kahte metsade degradeerumisega seotud protsessi: (1) troopilise vihmametsa killustumist Brasiilia Amasoonias ja (2) muutuseid evapotranspiratsioonis ja süsinikuringes Baltikumi ja Eurooma muutumatuna püsinud metsamassiivides. Käesoleva doktoritöö tulemused näitasid, et kuigi Brasiilias on metsatustumise vastased poliitikad vähendanud metsade raadamist, siis samal ajal on suurenenud metsade killustumine, sest raiutakse väiksemate eraldiste kaupa ja liikudes endiselt varem raadamata aladele. Killustunud metsas on rohkem metsaserva, kust on süsinikukaod suuremad nii leostumise kui ka gaasilise emissioonina. Baltikumis leiti, et pikem taimekasvuperiood on suurendanud evapotranspiratsiooni kevadel ja sügisel, kuid samal ajal on suvel evapotranspiratsioon mõnedes piirkondades vähenenud. Kuigi evapotranspiratsiooni suurenemisel ei ole metsade ökosüsteemile otseselt negatiivset mõju, siis võib sellel olla ebasoovitav mõju regiooni veeringele, sest suurenenud evapotranspiratsioon suurendab tõenäosust, et suveperioodil on mullas vähem vett, mis omakorda suurendab põuaohtu. Lisaks selgus, et neljandikus Euroopa muutumatuna püsinud metsamassiivides on süsiniku sidumine vähenenud. Vähenenud süsiniku sidumisega metsamassiivid paiknesid üle kogu Euroopa ning hõlmasid erinevaid metsatüüpe. Kliimamuutuste mõjul võib metsade süsiniku sidumine väheneda veelgi rohkem, mis seab kahtluse alla varasemalt eeldatud metsade võimekuse leevendada kliimamuutuste mõjusid.
How does violent conflict affect paradiplomacy? An exploratory research with cases from the North Caucasus
(2022-10-06) Kentros Klyszcz, Ivan Ulises; Berg, Eiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Ülemaailmne suundumus kodusõdade rahvusvahelistumise suunas on toonud uut tähelepanu sisekonfliktide rahvusvahelisele mõõtmele. Kuberneride rolli nendes protsessides ei ole piisavalt uuritud. Millised on vägivaldsete konfliktide tagajärjed osariikide kuberneride rahvusvahelistele kohustustele? Võttes kasutusele paradiplomaatia raamistiku, tehakse selles lõputöös ettepanek vaadelda kubernere kui aktiivseid osalejaid rahvusvahelistes suhetes, kes on valmis kaasama välispartnereid vastuseks vägivaldsele konfliktile nende territooriumil. Selles mõttes on tegemist induktiivse uurimistööga, mis põhineb teoreetiliselt põhjendatud uurimisprobleemil ja püüab täita lünka meie teadmistes. Paradiplomaatia käsitleb üksikute osariikide (või "piirkondade") valitsuste erinevaid vorme, mõjusid ja tagajärgi, mis suhtlevad partneritega väljaspool oma riigi piire. Kuberneride rahvusvahelisi suhteid nimetatakse kirjanduses tavaliselt "paradiplomaatiaks", st diplomaatiaks, mis toimub paralleelselt keskvalitsuse diplomaatiaga. Lecours (2002), tuginedes institutsionaalsele teooriale, käsitas paradiplomaatiat, mis on raamitud võimaluste struktuuridega, mis on osariigi piirkonnale eksogeensed. Need struktuurid võivad olla rahvusvahelised (nt globaliseerumine) või siseriiklikud (nt keskvalitsuse poliitika) ning on sügavalt juurdunud piirkonna ajaloos ja geopoliitilistes oludes (Duran 2015). Jätkan siis arusaamisega, et vägivaldne konflikt mõjutab nii osariigi alamregioonide võimalusi osaleda paradiplomaatias kui ka nende regioonide kuberneride tegevuskavasid välismaal. Just neil põhjustel asusin uurima vägivaldse konflikti mõju paradiplomaatiale. See uuring hõlmab paradiplomaatia lühiajaliste muutuste süstemaatilist analüüsi, antud juhul vägivaldse konflikti ilmnemisel. Uurimisküsimusele vastamiseks ülalmainitud eelduste alusel olen valinud oma uurimisstrateegiaks sarnaste juhtumite ja kontrolljuhtumite ajalooliselt põhjendatud väikese ja võrdleva uuringu. Kuigi riikidel on oodatav hulk rahvusvahelisi institutsioone (nt saatkonnad, ÜRO asukohad, välisministeeriumid), ei ole osariikidest madalamad piirkonnad riigi domineeritud rahvusvahelises süsteemis seaduslikud osalejad (Bartmann 2006), seega on nende lähenemine rahvusvahelistele suhetele riigiti erinev (Criekemans 2010). See varieeruvus on nii üleminekumuutuste kui ka pikaajaliste suundumuste tulemus, mida tuleks mõista paradiplomaatia muutuste jälgimiseks (Duran 2015). Valides juhtumid ühest riigist ja samast ajavahemikust, võin eeldada sarnaseid põhiseaduslikke ja poliitilisi tingimusi välismaal tegutsevatele kuberneridele. Minu valitud juhtumid on kõik Vene Föderatsioonis. Need on Dagestan, Inguššia, Kabardi-Balkaria ja Põhja-Osseetia, kusjuures viimane toimib kontrolljuhtumina. Need kõik on naaberpiirkonnad, millel on sarnased Venemaaga jõulise integratsiooni ajalood. Need on ka kõik piirkonnad, kus mittevene vähemused moodustavad suurema osa elanikkonnast. Ja nad kõik jagavad seda, et nad asuvad perifeerses kohas, eemal Venemaa ja teiste riikide jõukeskustest ning neil on väike piirkondlik majandus. Ülioluline on see, et vägivaldsed konfliktid suurenesid neil kõigil, kuna Imrat Kavkazi juhitud Põhja-Kaukaasia mässud 2000. aastal ja 2010. aasta alguses võimutsesid. Nendes piirkondades saavutasid konfliktidega seotud ohvrid haripunkti 2010. aasta alguses, seega kasutan nelja aastat 2010–2013 hoolika analüüsi ajaraamina. Põhja-Osseetia toimib kontrolljuhtumina, kuna seal ei esinenud samal perioodil sarnast vägivalla kasvu. Nende nelja juhtumi paradiplomaatia muutuste tuvastamiseks keskendusin lühi- ja pikaajalistele suundumustele. Esiteks jälgisin piirkondade omariikluse ja rahvusvaheliste kohustuste pikaajalist arengut, eesmärgiga mõista nende püsivaid geopoliitilisi olusid. Teiseks jälgisin lühiajalisi suundumusi kõigi juhtude andmekogumiga, kus nende nelja piirkonna kubernerid ja kaks asjaomast ministeeriumi suhtlesid ametlikult ja avalikult välispartneritega ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni detsembrini 2013. Andmekogum tuvastas kokku 178 Venemaa territooriumil ja välismaal peetud kohtumist. Igaüks neist oli kodeeritud välispartneri riigi ja kohtumise peamise eesmärgi järgi. Muutus registreeriti ajalooliste pikaajaliste suundumuste taustal, Vene Föderatsiooni paradiplomaatia laiemate suundumuste taustal, nagu on dokumenteerinud Stremoukhov (2021), andmestikus tuvastatud lühiajaliste suundumuste taustal. Lisaks võimaldas väikesemahuline uurimistöö ka empiiriliselt rikkalikult kirjeldada analüüsiperioodi jooksul toimunud juriidilisi, institutsionaalseid ja poliitilisi muutusi kõigil neil juhtudel. Tõepoolest, muutusi täheldati nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes. Esiteks jäi koosolekute intensiivsus suure konfliktiga piirkondades samaks ja vähenes kontrollpiirkonnas. Teiseks toimusid kõikides kõrge konfliktiintensiivsusega piirkondades üht- või teist laadi institutsionaalsed muutused, näiteks moodustati uued ministeeriumid ja võeti kasutusele uued poliitilised programmid. Sarnaseid muutusi kontrollpiirkonnas ei täheldatud. Kolmandaks, kolm konfliktist mõjutatud piirkonda nägid oma paradiplomaatia ümbersuunamist selle rakendamisel, demonstreerides uusi territorialiseerumise mustreid (Dagestan), uusi rahvusvahelistumise strateegiaid (Inguššia) ja keskvalitsuse suuremat kontrolli (Kabardi-Balkaria). Kontrolljuhtum (Põhja-Osseetia) ei näidanud paradiplomaatia lähenemisviisi ümbersuunamist. Neljandaks oli rahvusvahelise üldsuse tähelepanu humanitaarkaalutlustel nähtav kõigil juhtudel, kuigi kontrolljuhtumi puhul vähem intensiivsusega. Lõpuks, kõigil juhtudel, välja arvatud kontrolljuhtum, oesines juhtumeid, kus vägivaldne konflikt segas nende rahvusvahelisi kohustusi, hoides potentsiaalseid välispartnereid nendega suhtlemast. Lõputöö lõpetuseks pakkudes välja vastus uurimisküsimusele, mis on mõeldud tulevasteks kinnitusuuringuteks. Vastus on, et vägivaldne konflikt asetab osariikide piirkondade paradiplomaatia viiele erinevale, kuigi mõnikord kattule trajektoorile. Need on nimelt tsentraalselt kehtestatud kohustused, tsentraalselt kehtestatud järelevalve, tsentraalselt kehtestatud piirangud ja vägivald kui partnereid eemale tõukav ja sisse tõmbav tegur. Need vastused viitavad tärkavale arusaamisele, et riik on isegi globaliseerumise, konfliktide ja paralleeldiplomaatia kontekstis võimeline manööverdama, säilitama oma tegevusvabaduse ja tegutsema neis tingimustes.