Sirvi Kuupäev , alustades "2024-05-27" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934–1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll
(2024-05-27) Kenkmann, Peeter; Pajur, Ago, juhendaja; Valge, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
1934. aastal toimus Eestis riigipea Konstantin Pätsi juhtimisel riigipööre, mille käigus lükati edasi valimised, peatati kodanike põhisõiguste kehtimine ning likvideeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit. Käesolev doktoritöö uurib, milliste seaduste alusel viidi riigipööre läbi ning funktsioneeris selle tulemusena loodud ebademokraatlik valitsemiskorraldus. Samuti uuritakse siin resideerinud välisriikide diplomaatide seisukohti alates 1934. aastast Eestis toimunud pöördeliste sündmuste kohta ja sedagi, kuidas kirjeldati 1930. aastate sündmusi paguluses. Kuigi vabadussõjalasi on süüdistatud selles, et nende koostatud 1933. aasta põhiseadus, millega loodi väga suure võimuga riigivanema ametikoht, võimaldas Pätsil teostada riigipöörde ja valitseda autoritaarselt, ei ole see korrektne. Nagu doktoritöös selgitatakse, oleks samasuguse pöörde saanud läbi viia ka 1920. aasta põhiseaduse alusel. Kuigi kaitseseisukord kehtestati vabadussõjalaste ohuga hirmutades, ei ole ajaloolased seni leidnud selle kohta tõendeid. Seega teostas Päts mitmeid seadusi rikkudes riigipöörde ja likvideeris demokraatia kartusest kaotada demokraatlike valimiste tagajärjel võimu. Eestis resideerinud välisriikide diplomaadid said sellest samamoodi aru. 1936.-1937. aastal võeti Pätsi initsiatiivil ette järjekordne põhiseaduse muutmine, mille käigus rikuti oluliselt kehtivaid seadusi. Uue põhiseaduse kehtima hakkamise järel 1. jaanuaril 1938 demokraatiat ei taastatud: kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni kehtis kaitseseisukord, erakondade tegevus oli keelatud ning ajakirjandus vaigistatud. Kaitseseisukord tegi Nõukogude Liidu survel 1940. aasta juunis ametisse nimetatud Johannes Varese nukuvalitsusel kergemaks Eesti iseseisvuse likvideerimise. Paguluses valitses suhtumises kirjeldatud sündmustesse kaks vastandlikku seisukohta. Ajakirjanduses ja populaarteaduslikes töödes kiideti Pätsi tegevus heaks ning süüdistati teisiti arvajaid vabadusvõitluse huvide eiramises. Alates 1960. aastatest avaldatud teaduslike käsitluste seisukohad ühtivad suuresti käesoleva doktoritöö järeldustega.
Making (hi)stories in Amdo: voices, genres, and authorities
(2024-05-27) Punzi, Valentina; Valk, Ülo, juhendaja; Ramble, Charles, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Selles välitöödel põhinevas väitekirjas analüüsitakse Amdo piirkonnas elavate tiibeti kogukondade arusaamu ajaloost ning ettekujutusi minevikust. Amdo kui keeleliselt ning etniliselt kirev regioon moodustab osa Tiibeti kiltmaast ja kuulub tänapäeval valdavalt Hiina Rahvavavariigi Qinghai maakonna koosseisu. Uurimuses käsitletud välitööaines pärineb suhteliselt piiratud geograafiliselt alalt, aga kogutud materjali ajaloolised mõõtmed on ulatuslikud, hõlmates mongolite vallutusi 13. sajandil, moslemi sõjapealike valitsust 20. sajandi algul, tiibetlaste võitlust punaarmee vastu ning 20. sajandi keskel toimunud kultuurirevolutsiooni. Keskendudes kohalikule pärimusele, vaadeldakse töös selliste ajaloosündmuste jutustamist, mis jäävad Hiina riikliku ajaloo äärealadele, kuid aitavad avardada teadmisi tiibeti kogukondade sotsiaalsest tegelikkusest. Uurimus heidab valgust üleloomulikkuse olulisele kohale tiibetlaste kultuurilistes strateegiates, milles tõmmatakse etnilisi piire, avaldatakse suhtumist võõrasse, ning väljendatakse isiklikke ja kollektiivseid traumaatilisi kogemusi. Analüüsides mineviku mäletamist ja kultuurilist ümbertöötamist Amdo piirkonna tiibeti kogukondade seas, süvendab väitekiri teadmisi mälupraktikatest ja ajaloo loomisest Hiina Rahvavabariigis.
Perception of organisational culture in terms of task and relationship orientations in Vietnam
(2024-05-27) Tran, Quan Hoang Nguyen; Vadi, Maaja, juhendaja; Jaakson, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Väitekirja eesmärk on parandada arusaamist sellest, kuidas Vietnami töötajad tajuvad organisatsioonikultuuris orienteeritust ülesannetele ja suhetele, kasutades nende arusaamade valideerimiseks eestvedamise käsitlust. Kolme empiirilise uuringu läbiviimisel on selle doktoritöö esmaseks panuseks see, et Vietnami töötajate arusaam organisatsioonikultuurist on orienteeritud rohkem ülesannetele kui suhetele. Doktoritöö teine panus seisneb organisatsioonikultuuri mõõtmise peavoolu vahendi sobivuse hindamises. Selle doktoritöö kolmas panus seisneb uue organisatsioonikultuuri hindamise küsimustiku loomises, mis on kohandatud Vietnami organisatsioonidele. Selle tulemuseks on uus instrument, mida tuntakse kui "pOC_TSU", mis tõstab esile ülesannetele, ühtsusele ja staatusele orienteerituse rolli. Kokkuvõtteks võib öelda, et doktoritöö annab ülevaate sellest, kuidas Vietnami töötajad organisatsioonikultuuri tajuvad.
Autocommunication in the Semiotic Development of the Child
(2024-05-27) Linask, Lauri; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töö uurib laste tähendusloomet ja selles aset leidvaid muutusi laste arengukaares, mis viivad järk-järgult selleni, et lapsed saavad osalisteks end ümbritsevas kultuurilises keskkonnas. Kultuuri määratletakse sageli inimestele iseloomuliku ja ainuomase tähendusliku nähtusena. End ümbritseva kultuuri ja kultuuriruumi mõistmine ei ole inimestele aga sünnipäraselt kaasa antud, vaid ajas muutlik, tekkides ja kujunedes kultuurilise õppimise käigus suhtluses teiste inimestega. Lapse tähenduslik suhe ümbritseva maailmaga teiseneb sedavõrd, kuivõrd temas leiavad aset füüsilised, füsioloogilised, psühholoogilised ja kultuurilised muutused. Nii nagu lapsele avaneb kultuuriliselt tähenduslik maailm, muutub ja teiseneb ka laps ise, sealhulgas tema arusaam ja ettekujutus iseendast ning omaenese mõtlemisest. Dialoog ja kommunikatsioon ümbritseva maailmaga on seepärast ka dialoog ja kommunikatsioon iseendaga, teisisõnu autokommunikatsioon. Inimestele ainuomased ümbritseva maailma tähendustamise viisid on tihedasti seotud kultuuri ja looduse põimumise probleemiga inimestes endis, kus inimestele eripärane märgiline tähendusloome välja kujuneb. Sealjuures on tähendus ühtaegu väline, ühiskondlik nähtus, kultuuriliselt ühine ja jagatud; teisalt aga sisemise mõistmise ja tõlgendamise tulemus. Semiootikas, aga ka mitmetes teistes teadustes käsitletakse tähenduslikkust märgilisena. Et kultuurinähtused on iseloomulikult tähenduslikud ja märgilised, puudutab inimestele omase märgilise mõtlemise kujunemise probleem seepärast humanitaar- ja kultuuriteaduste aluseid. Seetõttu, et märgid vahendavad inimestevahelist suhtlust, ning et neis on kätketud inimeste tähenduslik maailm, ühendab huvi märkide vastu semiootikat ja arengupsühholoogiat. Käesolev töö selgitab ja kombineerib semiootilisi märgiteooriaid, humanitaarteadustest pärit tekstianalüüsi meetodeid ja arengupsühholoogiast pärit vaatlusi, et selgitada, kuidas väikesed lapsed ümbritsevas kultuurikeskkonnas tähendust loovad, keskendudes sellistele lapse kõnelistele ja teistele kultuuriliselt tähenduslikele kommunikatiivsetele ja loomingulistele nähtustele, mis pole mõeldud kellelegi teisele, vaid iseendale, ning lapse enese semiootiliseks väljenduseks.