Sirvi Kuupäev , alustades "2024-11-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Knowledge and practice: a criticism of epistemology
(2024-11-12) Lindholm, Juho; Mets, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Teadmisi on traditsiooniliselt määratletud kui õigustatud tõelist uskumust. See määratlus jääb tavaliselt kahtluse alla. Traditsiooniline definitsioon jätab problemaatiliseks selle, kuidas saab teadmist inimesele arusaadavalt omistada: näib, et uskumus võib olla ka ilma seda manifesteerimata, samuti tundub, et uskumust saab avaldada ka ilma seda omamata. Seega on raske kindlaks teha, kas keegi midagi teab. Veelgi enam, peavoolu epistemoloogid nõustuvad kitsa, vaesunud kogemuse mõistega, mis hõlmab ainult vaatlust. Tegevust ja harjumuse loomist ignoreeritakse ilma põhjenduseta. Traditsiooniline teadmiste määratlus ignoreerib ka neid. Seega ei suuda peavoolu analüütiline epistemoloogia tabada eksperimentaalse praktika tähtsust. Väidan, et teadmised on praktika. See lahendab kaks ülalmainitud probleemi. Esiteks avaldub praktika soorituses, mis võimaldab agendile teadmisi arusaadavalt omistada. Teiseks on eksperimenteerimine üks praktika teiste seas. See loobub üleintellektuaalsest teadmistest. Ma lähtun klassikalisest pragmatismist. Järgin John Deweyt ja Karen Baradit ning defineerin kogemust kui organismi–keskkonna sisetegevust. Definitsiooni järgi on kogemus kahesuunaline ja nii "subjektiivne" kui ka "objektiivne" korraga. See hõlmab vaatlust, tegutsemist ja harjumuse loomist. Kogemus leiab aset terviklikus olukorras ja iga olukord erineb vähemalt potentsiaalselt teistest. Seetõttu on kogu kogemus ekslik ja seega ka eksperimentaalne. Kogemus esitab probleeme, mida tuleb lahendada, ja lahenduse leidmine on meie enda teha. Kogu kogemus on episteemiliselt problemaatiline. Seetõttu tuleb kogemust käsitleda andmetena või märkidena millestki muust, mida see võib esindada. Märkide analüüs näitab, et sooritus on teadmise märk. See õigustab (eksimatut) järeldust jõudlusest teadmisteni. Kuid siis tuleb teadmisi pidada praktikaks.
Epilepsy after ischemic perinatal stroke in term born children: neuroimaging predictors, clinical course and cognitive outcome
(2024-11-12) Vaher, Ulvi; Ilves, Pilvi, juhendaja; Männamaa, Mairi, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Insult tekib umbes ühel juhul tuhande vastsündinu kohta, mis oma esinemissageduselt on teisel kohal võrreldes erinevate eaperioodidega. Perinataalne ehk sünnilähedases eaperioodis väljenduv insult võib tekkida erinevate aju veresoonte ummistuse tõttu ja selle tagajärjel kujunev ajukahjustus on erinev ja enamasti elukestev. Kõige sagedamini esineb ühe kehapoole halvatust, kõne hilistumist, õpiraskusi ja epilepsiat. Jääknähud on sageli kombineerunud, mis halvendab nii laste kui nende perede elukvaliteeti. Siiski pole siiani selge, millise insuldist põhjustatud kahjustuse korral on lapsed rohkem ohustatud epilepsiast ning kas epilepsiaga laste kognitiivne ehk vaimne ja tunnetuslik areng on samasugune kui neil lastel, kellel insuldi järgselt epilepsiat ei teki. Doktoritöö eesmärgiks oli uurida epilepsia tekkimist perinataalse insuldi järgselt, et esmalt tuvastada ajukahjustuse tunnused, mis on seotud epilepsia kujunemise ja kuluga ning teiseks uurida, kas epilepsiaga laste kognitiivne areng erineb ilma epilepsiata laste omast. Uuringu tulemused näitasid, et erinevat tüüpi insuldi korral on epilepsia tekke risk, aeg ja kulg erinevad. Kõige kõrgem on epilepsia risk lastel, kellel esines keskmise ajuarteri sulgusest tingitud suur insult, ning neil võib epilepsia tekkida ka noorukieas, kuigi suurel osal insuldi juhtudest tekib epilepsia juba eelkoolieas. Epilepsiaga lastel esineb iseloomuliku mustriga ajuosade kahjustus, millist ilma epilepsiata lastel insuldi järgselt ei ole leitud. Paljudel juhtudel oli epilepsia kulg haiguse alguses raske, kuid lapseea lõpuks olid kolmveerand lastest epilepsia hoogudest vabad ning pooled epilepsiaga lastest ei vajanud enam ka epilepsiavastast ravi. Üldine kognitiivne areng oli epilepsiaga lastel halvem kui ilma epilepsiata lastel. Samas näitas spetsiifiliste alatestide uuring, et mitmete ülesannetega said epilepsiaga lapsed sama hästi hakkama kui ilma epilepsiata lapsed. Kokkuvõtvalt andsid uuringu tulemused teadmise, et epilepsia tekke riski, aega ja kulgu insuldi järgselt on võimalik ennustada ajukahjustuse iseloomu järgi magnetresonantstomograafilisel uuringul ning uurides laste kognitiivset profiili, saab epilepsiaga laste paremini säilinud kognitiivseid funktsioone kasutada arendusravis.