Sirvi Kuupäev , alustades "2024-11-26" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Semiotics of multimodal conflict: modes, modalities and audio-visual incongruence in feature film
(2024-11-26) Oja, Martin; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Multimodaalseid nähtusi ja tekste iseloomustab esmajoones kaks tunnust: esiteks väjenduvad nad korraga mitmes erinevas märgisüsteemis, teiseks sõltub nende vastuvõtt ja mõistmine mitmest tajukanalist. Esimese tunnuse näide on ajakirjas trükitud foto selle allkirjaga – seal kombineeruvad pildiline ja verbaalne tähenduse loomise viis ehk moodus. Teist tunnust illustreerib film, mis sõltub korraga visuaalsest ja auditiivsest tajumodaalsusest. Multimodaalsust käsitlevates teooriates valmistab nende kahe tunnuse kombineerimine raskusi: sageli aetakse segamini mõisted, mis puudutavad väljendusviise ehk mooduseid (mida sotsiosemiootik Gunther Kress on nimetanud ka semiootilisteks ressurssideks) ning tajumodaalsusi. Käesoleva doktoritöö esimene eesmärk on pakkuda neile metodoloogilistele probleemidele võimalik lahendus, eristades selgelt mõisteid moodus ja modaalsus ning luua multimodaalsete objektide käsitlemiseks kahetasandiline raamistik. Selle raamistiku üks tasand koosneb sotsiaalselt konstrueeritud, seetõttu ka paindlikest ja mõnevõrra ebastabiilsetest moodustest; teine tasand aga võrdlemisi kindlalt fikseeritud tajumodaalsustest, mille käsitlus põhineb kognitiivsel neuroteadusel. Need kaks tasandit täiendavad teineteist ja võimaldavad läheneda nii neile multimodaalsetele objektidele, mida iseloomustab ainult esimene ülaltoodud tunnus kui ka neile, millel on esimene ja teine tunnus kombineeritud. Lisaks esitab doktoritöö mitme tajumodaalsuse võimalike kombinatsioonide tüpoloogia. Käesoleva töö teine eesmärk on keskenduda konfliktsele suhtetüübile. Peamiseks uurimisobjektiks on visuaalse ja auditiivse modaalsuse konflikt mängufilmis. Seda konflikti vaadeldakse kui võtet, millel on kindlad kunstilised või retoorilised eesmärgid, näiteks kummastamine, iroonia loomine, tegelase sisekõne edastamine jne. Ühe näitena käsitletakse ka filmitreilereid, millega viiakse turunduslikel eesmärkidel vaatajat segadusse, esitades ühes tajumodaalsuses filmi kuulumist ühte, teises tajumodaalsuses aga teise žanrisse. Multimodaalset, sünteetilist tähendusloomet sobib iseloomustama ka Juri Lotmani idee kahest, osaliselt ühildamatust märgisüsteemist, mis on vajalik eeltingimus uue informatsiooni loomiseks.
Estimation of depression level from text: symptom-based approach, external knowledge, dataset validity
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-11-26) Milintsevich, Kirill; Sirts, Kairit, juhendaja; Dias, Gaël, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Caen Normandia ülikool
Depressioon on üks levinumaid vaimse tervise häireid kogu maailmas, mis võib põhjustada funktsioneerimise langust ja suurendada suitsiidiriski. Hiljutine COVID-19 pandeemia on tõstnud depressiooni sagedust kogu maailmas. Lisaks takistavad stigma ja piiratud juurdepääs ravile paljudel inimestel õige diagnoosi saamist ja ravi. Varasemad uuringud on leidnud, et depressioonis inimeste sõnavara erineb ilma depressioonita inimeste omast. Näiteks kalduvad depressioonis inimesed kasutama rohkem negatiivseid või emotsionaalseid sõnu. Viimasel ajal on välja töötatud tehisnärvivõrgumudeleid, mis suudavad teksti alusel depressiooni esinemist tuvastada. Siiski on enamik teadlasi käsitlenud depressiooni tuvastamist lihtsa klassifitseerimisülesandena, kus on ainult kaks võimalikku väljundit: kas on depressioon või mitte. Samas võivad kahel depressioonis inimesel ilmneda erinevad sümptomid. Näiteks ühel inimesel võib esineda unetus ja keskendumisraskused, samas kui teine võib kannatada isumuutuste ja madala enesehinnangu all. Need inimesed vajaksid erinevat ravi, mistõttu on info sümptomite kohta hädavajalik. Käesolevas töös arendati välja tehisnärvivõrgumudel, mis ennustab depressiooni sümptomeid teksti alusel. Tulemused näitasid, et sümptomite alusel depressiooni ennustamine andis paremaid tulemusi kui lihtne ainult diagnostilist staatust ennustav klassifitseerija, andes samal ajal ka üksikasjalikumat infot. Ennustustulemusi parandas veelgi meelsus- ja emotsioonileksikonidest pärit välise info mudelisse lisamine. Selleks kasutati lihtsat, kuid tõhusat lähenemist, mis märgib ära leksikonides esinevad sõnad tekstis. Lisaks, töötades sotsiaalmeedia päritolu andmestikuga selgusid probleemid sümptomite märgenduste kvaliteediga. Seetõttu märgendati osa sellest andmestikust uuesti vaimse tervise spetsialisti abiga, näidates sümptomite kliiniliste definitsioonide järgmise ja selgete märgendamisjuhiste rakendamise olulisust.
Semiotics of natural disasters: the entanglements of environmental and cultural transformations
(2024-11-26) Nazaruddin, Muzayin; Magnus, Riin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöös analüüsitakse, kuidas inimesed mõtestavad katastroofe, ning näidatakse, kuidas semiootika abil saab mõista erinevaid katastroofitõlgendusi. Töös uuritakse ka seda, kuidas katastroofid on seotud katastroofieelsete ja -järgsete sotsiokultuuriliste protsessidega ning küsitakse, kas nad soodustavad pigem kultuurilisi muutusi või püsivust. Töö tugineb kvalitatiivsel uurimistööl kahes looduskatastroofi järgses Indoneesia piirkonnas – 2004. a. India ookeani tsunami järgses Acehis ja 2010. a. vulkaanipurske järgsetes Merapi mäe külades. Teoreetiliste tugipunktidena kasutatakse töös ökosemiootikat, kultuurimälu uuringuid, Juri Lotmani semiootilist pärandit ja poliitilist ökoloogiat. Töös leitakse, et looduskatastroofidele saab läheneda terviklikumalt, kui arvestada nii looduslikke kui sotsiaalseid tegureid, mis muudavad teatud ühiskonnagrupid haavatavaks. Samas on oluline silmas pidada ka neid sotsiaalseid tegureid ja oskusi, mis tõstavad inimeste vastupanuvõimet. Mõtestades looduskatastroofe semiootiliste protsessidena, mis hõlmavad äratundmise, nimetamise, hindamise ning ennetamise faase, on võimalik ületada looduse-kultuuri lõhe ja uurida, kuidas keskkonna omadused, sotsiaalmajanduslik olukord ning kultuuriprotsessid kõik kujundavad looduskatastroofe. Looduskatastroofid toovad sageli kaasa vaatepunktide vastandumise, eriti mõjutatud kogukondade ja abiorganisatsioonide vahel. See hõlmab ebavõrdseid võimusuhteid ning erinevat dialoogisoovi. Haavatavad grupid ehk need, keda katastroofid kõige enam mõjutavad, võivad seetõttu pidada taastumisprotsessi üheks järjekordseks kriisiks, milles nende vajadustega ei arvestata. Töös leitakse ka, et ühes ajaloolises kontekstis võib katastroof kiirendada kultuurimuutusi, samas kui teisel hetkel võib see tagada olemasoleva sotsiokultuurilise korra püsimise. Selleks et hinnata kultuurilisi muutusi, on vaja seega analüüsida katastroofe nende ajaloolisel taustal, hõlmates pikemaajalisi protsesse ja vaadeldes kultuuripidevuse ja -muutuse dünaamikat.