Sirvi Kuupäev , alustades "2025-09-30" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Synthesis and luminescence investigation of nanoparticles doped with Pr³⁺ ions in selected fluoride and phosphate hosts
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-09-30) Maji, Sanu Bifal; Kirm, Marco, juhendaja; Vanetsev, Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Valgus on inimkonna ajaloos pikka aega tähelepanu köitnud – mitte ainult oma ilu, värvide mängu tõttu looduses, vaid ka läbi praktiliste väärtuste nagu selle kasutamine ruumide valgustamisel ja ka läbi selle tervendava potentsiaali inimeste ravimisel. Näidati, et UV kiirgust saab kasutada ühe karmima haiguse vähi raviks. Minu doktoritöö annab panuse kiiresti arenevasse materjaliteaduse ja füüsika valdkonda, otsides uusi Pr³⁺ ioonidega legeeritud fluoriidi ja fosfaadi nanoosakesi, mis kiirgavad nii UV kiirgust lainepikkustel 280–200 nm kui ka nähtavat valgust. Kõik see on tänu Pr³⁺ seisunditele, mis katavad vastavad spektraalpiirkonnad. Osa kiirgust vabaneb UV-C spektraalpiirkonnas, kus vähirakkude DNA neelab kiirgust kõige efektiivsemalt. Peale selle vabaneb kiirgus nähtavas spektraalpiirkonnas, mis on sobiv rakendamiseks fotodünaamilises teraapias, et aktiveerida selleks kasutatavaid ravimeid. Leiti, et nende materjalide struktuuri ja koostise peenhäälestamise abil saame luua strukturaalselt mitmefaasilisi materjale, kus Pr³⁺ ioonid kiirgavad samaaegselt nii UV-C spektraalpiirkonnas kui ka nähtavat valgust nagu BaLuF₅, BaGdF₅ ja segafaasilisi BaLu₂F₈-BaLuF₅ ja LuPO₄. See on uue nutika tööriista disainimine, mis teab, millal midagi kahjustada ja millal panustada rakkude paranemisse. Nende nano-osakeste kiirgusomaduste parandamiseks uuriti ka seda, kuidas temperatuuri mõjutusel tekkinud kristallstruktuuri muutused parandavad nende jõudlust sobivate kiirguste tekitamisel. Termilise lõõmutamise abil oli võimalik vähendada materjalide defektsust, kasvatada nano-osakesi ja seeläbi parandada nende kiirgusefektiivsust, muutes need eredamaks ja usaldusväärsemaks kiirguriks. Eksperimendid MAX IV Laboris Lundis ja PETRA III kogujaringil Hamburgis. viisid meid lähemale tulevikule, kus kiirituspõhine vähiravi muutub efektiivsemaks.
The role of modern dance in shaping artistic and gender discourses in Estonia in the 1920s
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-09-30) Maripuu, Anne-Liis; Saro, Anneli, juhendaja; Einasto, Heili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöös uurin, kuidas jõudis moderntants Eestisse ja millist mõju avaldas see valitsevale soolisele ja kunstilisele diskursusele. Moderntants on lavatantsu žanr, mis sündis 20. sajandi alguses ja jõudis Eestisse sajandi teisel kümnendil. Erinevalt balletist olid moderntantsu juhtfiguurideks naised. Uus kunstivorm andis neile tööd ja sellega võimaluse elada iseseisvat elu. Lisaks sellele said naised võimaluse teostada end nüüd ka koreograafina, s.t tantsude loojana. Kõrvale heideti kõik, mis oli balletiga seotud, lavale jõudsid uued lood uutmoodi naistegelastega, kes väljendasid end „vabalt“ liikudes. Moderntantsu sünniga lõppes balleti ülimus lavatantsus. Kasutan mõistet „moderntants“ katusmõistena. Moderntantsu sees on võimalik eristada erinevaid suundumusi, mis erinesid liikumiskeele ja tehnika poolest. Vaatlusaluse perioodi olulisimateks suundumusteks olid plastiline tants ja väljendustants (saksa keeles Ausdruckstanz). Uurimistöö hõlmab ajaperioodi 1910. aastate keskpaigast kuni 1930. aastate lõpuni, erilise tähelepanu all on 1920. aastad, mil moderntants saavutas suure populaarsuse ja kujunes kõrgelt hinnatud kunstivormiks. Väitekiri keskendub kahele vähe uuritud tantsijale ja koreograafile, Elmerice Partsile (1878–1974) ja Gerd Neggole (1891–1974). Mõlemad olid 1920. aastatel tegevad peamiselt soolotantsijatena. Mainimata ei saa jätta Herman Kolti nime, kellega Parts 1926. ja 1927. aastal esines. Doktoritöö koosneb katuspeatükist ja neljast artiklist. Artiklites analüüsin erinevatele mõistetele ja teooriatele tuginedes moderntantsuga seotud diskursuseid: Edward Saidi rändavate teooriate mõiste ja Dongchao Mini edasiarenduse abil vaatlen, mis juhtub tantsuspetsiifilise teadmisega, kui need satuvad uude kultuurilisse konteksti. Transgressiivsuse mõiste abil uurin saja aasa eest valitsenud kunstidiskursust ja analüüsin, kust jooksis piir kunsti ja mitte-kunsti vahel. Jacques Rancière’i kunstide režiimi mõiste aitab kõige paremini välja tuua moderntantsu transformatiivse potentsiaali. Judith Butleri soo performatiivsuse mõistele tuginedes vaatlen, kuidas Parts ja Neggo kujundasid omaaegset soodiskursust.