Sirvi Kuupäev , alustades "2025-11-26" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Assessing COVID-19 risk and sequelae: the role of vaccination in modifying infection, severity, and long-term outcomes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Meister, Tatjana; Suija, Kadri, juhendaja; Uusküla, Anneli, juhendaja; Kalda, Ruth, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
COVID-19 pandeemia raputas kogu maailma ja tõi kaasa enneolematu surve tervishoiusüsteemidele. Haiguse mitmetahuline kliiniline pilt, kõrge suremus ja paljude organsüsteemide haaratus põhjustasid märkimisväärse koormuse tervishoiule, mis sundis rakendama ulatuslikke meetmeid viiruse leviku piiramiseks. COVID-19 pikaajalised tervisemõjud on alles uurimisel, kuid esialgsed andmed viitavad seostele püsivate kehaliste kaebustega ning suurenenud esmashaigestumusele südame-veresoonkonna, ainevahetus- ja närvisüsteemi haigustesse. Kolmel Eesti rahvastikupõhisel kohortuuringul põhinev uurimistöö kasutas riiklikke elektroonilisi terviseandmebaase ning selle eesmärk oli selgitada COVID-19 riski mõjutavaid tegureid ja haiguse pikaajalisi tagajärgi. Uurimistöö näitas, et nakatumisrisk oli suurem naistel ja tööealistel inimestel, samas kui kõrgem haridustase vähendas SARS-CoV-2 läbimurdeinfektsiooni tõenäosust. Haiguse raskusaste suurenes vanuse ja kaasuvate haiguste arvu kasvades, kusjuures krooniline neeruhaigus, pahaloomulised kasvajad, kardiovaskulaarsed ja metaboolsed häired avaldasid kõige tugevamat mõju. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas nimetatud teguritest tulenevat riski, kuid ei kõrvaldanud seda täielikult. Dementsusega inimesi hospitaliseeriti harvem, kuigi nende surmarisk COVID-19 tõttu oli tõusnud. Vaktsiini kaitsev mõju infektsiooni eest kestis lühikest aega ning läbimurdeinfektsioonid olid sagedased, kuigi kaitse raske COVID-19 kulu eest oli märkimisväärne ning püsis vähemalt kuus. Vaktsiini tõhustusdoos pakkus olulist täiendavat kaitset. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas ägedate kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma riski pärast nakatumist, muuhulgas kerge ja mõõduka raskusastme COVID-19 puhul. Vaktsineerimise kaitsev mõju piirdus peamiselt ägeda ja varase postakuutse perioodiga ning varieerus vanuse ja soo lõikes, pakkudes suuremat kaitset naistele ning alla 70-aastastele meestele. Meeste risk oli järjepidevalt kõrgem nii ägedate COVID-19 tüsistuste kui ka postakuutsete kardiovaskulaarsete tüsistuste ja suremuse osas, viidates soospetsiifiliste tegurite olulisusele haiguse kulus ja pikaajalistes tervisemõjudes. Uurimistöö tulemused toetavad riskipõhiseid ennetusmeetmeid, tõhustatud järelevalvet haiguse põdemise järel sõltumata vaktsineerimise staatusest ning vaktsineerimise käsitlemist laiemalt kui vaid haiguse raskusekulgu modifitseerivat vahendit. Ennetusstrateegiad peavad arvestama muutuvate riskide ning haavatavate rühmadega, kelle risk ei ei pruugi vaktsineerimisega täielikult kaduda ning kellele peab olema tagatud võrdne ligipääs ravile.
Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord 1945.–1989. a
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Gams, Elmar; Tannberg, Tõnu-Andrus, juhendaja; Maripuu, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
1941., 1945.–1952. a Balti liiduvabariikides läbi viidud väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeriti ligikaudu 202 148 inimest: Eesti NSV-s 28 439, Läti NSV-s 53 361 ja Leedu NSV-s 120 348. Perioodil 1945–1954 tähendas vabastamiskord väljasaatmisotsuste tühistamist ja puudutas „kulakuid“ ning pärast 1947. a väljasaadetuid. Erandid olid haruldased (nt 1941. a välja saadetud lapsed). Alates 1954. a tähendas vabastamiskord peamiselt vabastamist väljasaatmisotsuseid tühistamata. See üleliidulisel tasandil algatatud protsess viis kõigi Balti liiduvabariikidest väljasaadetute järkjärgulise vabastamiseni 1965. aastaks. Vabastamiskord liiduvabariikide tasandil järgis üleliidulisel tasandil seatud kurssi, keskendudes nii väljasaatmisotsuste tühistamisele kui ka vabastamisele väljasaatmisotsuseid tühistamata. Alates 1965. a kuni 1980. aastate lõpuni tegelesid Balti liiduvabariigid nende represseeritute väljasaatmisotsuste tühistamisega, kes olid varem vabastatud ilma väljasaatmisotsuste tühistamiseta. Selline vabastamiskord sarnanes varasema 1930. aastate esimesel poolel välja saadetud „kulakute“ vabastamiskorraga, mis tähendas, et väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeritute vabastamiskord oli loodud juba Stalini valitsemisajal. 1988. a hakkasid Balti liiduvabariigid seni kehtinud korrale vastu astuma. Ehkki „kulakute“ väljasaatmisotsused tunnistas esimesena kehtetuks Eesti NSV, ometi kõige kiiremini kõigi väljasaatmisotsuste tühistamiseni jõudis Leedu NSV. Läti NSV-s jõudis vastav protsess lõpule alles suvel 1989.