Sirvi Kuupäev , alustades "2026-07-10" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 7 7

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Unified pH in aqueous-organic solvent mixtures and low-polarity solvents
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Samin, John Paulo Aquino; Leito, Ivo, juhendaja; Heering, Agnes, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
pH on happelisuse kirjeldamisel kõige laialdasemalt kasutatav parameeter ning sellel on oluline roll paljudes igapäevastes protsessides, alates bioloogilistest nähtustest kuni tööstuslike rakendusteni. Vesilahustes on pH mõõtmine põhjalikult välja töötatud ja väga usaldusväärne. Samas toimub suur osa keemilisi reaktsioone vee ja orgaaniliste lahustite segudes või täielikult mittevesikeskkonnas. Sellistes keskkondades käitub happelisus teisiti, sest vesinikioonide vastasmõju on iga lahustiga erinev. Seetõttu on igal lahustil oma individuaalne pH skaala ning mõõdetud pH väärtused ei ole eri keskkondades omavahel võrreldavad. Selle piirangu ületamiseks võeti 2010. aastal kasutusele „üldistatud pH skaala” (pHabs skaala) mõiste. See asendab senised lahustipõhised lähtepunktid universaalse lähtepunktiga, mis põhineb ideaalsel prootongaasil standardtingimustel. Käesolevas töös loodi pHabs skaala vee ja orgaaniliste lahustite, metanooli ja atsetonitriili, segude jaoks ning madala polaarsusega lahustite 1,2-dikloroetaani ja 1,2-difluorobenseeni jaoks. Uuring põhines pH-tundlike elektroodide potentsiaalide vahede diferentsiaalpotentsiomeetrilisel mõõtmisel erinevate lahuste vahel. Üldistatud happelisuse väärtused määrati 78 vesilahuse ja orgaanilise lahusti segule, mida kasutatakse vedelikkromatograafias mobiilfaasidena. Samuti määrati happelisuse väärtused 41 puhverlahusele madala polaarsusega lahustes, 1,2-dikloroetaanis ja 1,2-difluorobenseenis, mis katavad 10 pHabs suurusjärku. Tulemused näitasid, et potentsiomeetrilisi mõõtmisi saab edukalt teha ka madala polaarsusega lahustes, mis avab võimaluse laiendada üldistatud pH skaalat laiemale lahustite valikule.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Intimacy and affect in the contemporary American novel
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Blehner, Sven; Marling, Raili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Intiimsusest mõeldakse tavaliselt tulevikulise projektina, mis hõlmab positiivseid afekte ja järgib kindlaid sotsiaalseid vormeleid. Selline mõtlemisviis aga varjab normatiivse intiimsusega sageli kaasnevat tumedamat poolt (vägivalda, julmust ja negatiivseid afekte). Intiimsuse normatiivsete vormide kõrval on ka neid, mis ei järgi kindlaid piire. Selline kvääritud intiimsus ilmneb sageli siis, kui normatiivne intiimsus pole jätkusuutlik või sobiv. Kirjandustekstid on suurepärane meedium intiimsusega katsetamiseks ja selle analüüsimiseks. Et analüüsida, kuidas intiimsust ja sellega seotud afekte tänapäeva Ameerika romaanis kujutatakse, kasutatakse doktoritöö teoreetilise raamistikuna afekti- ja kvääriteooriat. Afekt viitab isiklikule või kollektiivsele intensiivsusele, mis küll erineb emotsioonidest, kuid on praktikas nendega alati läbi põimitud. Kväärsus aga märgib abrasiivsust normide suhtes. Töös pannakse kvääri mõiste dialoogi Jack Halberstami metsikuse ja Gilles Deleuze’i välja töötatud kontseptidega, mis aitavad selgitada kväärsuse produktiivset ja transformatiivset potentsiaali. Doktoritöös analüüsitakse tavalises igapäevaelus esinevaid pisiintiimsuse vorme, kindla žanrita intiimsust ning kvääri/kvääritud ja kindla eesmärgita metsikut intiimsust, et näidata selliste intiimsuse vormide olulisust igapäevaeluga toimetulekul. Kuue romaani käsitlusele tuginedes väidetakse, et peale armastuse kritiseerimise lammutab Ameerika nüüdisromaan ka sugulussuhteid. Samas pakub see välja ka potentsiaalseid alternatiive kväärintiimsuse näol, mis võib küll olla nii negatiivsete kui positiivsete afektide allikas, kuid mis võimaldab ka hoolivust, lohutust, tuge ja solidaarsust ootamatutes kohtades ja viisidel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
A psychological reception model of theatre performance
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Jürjo, Merilin; Saro, Anneli, juhendaja; Schults, Astra, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Miks me läheme teatrisse ja miks mõned etendused meid sügavalt puudutavad? Käesolev uurimus püüab mõista, mis toimub meie psüühikaga teatrietenduse ajal ning miks teatud lavastused meid kõnetavad, teised aga mitte. Selleks uuriti nii retseptsiooniteooriaid kui ka psühholoogilisi protsesse ning loodi neist integreeritud mudel, mis kirjeldab vaatajaga toimuvaid psühholoogilisi protsesse. Uuring koosnes neljast etapist, kasutades teoreetilist analüüsi ja sünteesi, etenduste analüüsi, küsimustikke ja süvaintervjuusid. Analüüsi allikateks olid nii näidendid „4.48 Psühhoos“ (Sarah Kane, 2000) ja „Emesis“ (Heneliis Notton, 2022) kui ka lavastused „Kui sa tuled, too mul lilli“ (Ugala teater, lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, 2021), „Musträstas“ (Nuutrum and Oliivipuu OÜ, lavastaja Johan Elm, 2022), „Mefisto“ (Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel, 2021), „Issanda loomaaed“ (Endla teater, lavastaja Laura Jaanhold, 2022) ja „Ühiskondlikult kahjulik element“ (Vaba Lava, ideeautor Siret Tuula, lavastaja Helen Rekkor, 2024). Selle tulemusena valmis psühholoogiline vastuvõtumudel, mis integreerib endaga teiste hulgas ootushorisondi, identifitseerumise ja empaatia ning varasemad elukogemused, hoiakud, tähelepanu-, grupi- ja mäluprotsessid. Uuring tõi esile individuaalsed erinevused nii varasemate kogemuste kui ka kognitiivsete moonutuste osas, selgitades, miks vaatajate tähelepanekud ja tõlgendused samast etendusest võivad oluliselt erineda. Samuti näitas töö, milline mõju võib olla teatrietendusel meie hoiakutele – nii nihutada kui ka kinnistada neid –, sõltuvalt sellest, kas lavastus käsitleb ühiskondlikult avatud ja ambivalentset teemat või juba varasemate teadmistega kinnistatud küsimusi. Uuring rõhutab ka teatri rolli vaimse tervise ja heaolu toetajana: etendused ning nende vastuvõtu aluseks olevate protsesside tundmine võivad suurendada empaatiat, süvendada enesereflektsiooni ning pakkuda terapeutilisi võimalusi. Nii näitab töö teatri võimet esitada päriselu autentselt kui ka selle laia mõju ulatust vaatajate kogemustele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Molecular brain changes in alcohol use disorder and optimization of perfusion fixation method for immunohistochemistry
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Hade, Andreas-Christian; Väli, Marika, juhendaja; Philips, Mari-Anne, juhendaja; Reimann, Ene, juhendaja; Kõks, Sulev, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Alkohol, täpsemalt selle psühhoaktiivne toimeaine etanool, on üks enim tarvitatavaid psühhoaktiivseid aineid maailmas ning põhjustab ulatuslikke tervise-, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Alkoholitarvitamise häire (Alcohol Use Disorder, AUD) on krooniline haigus, mida iseloomustavad kontrolli kadumine alkoholi tarvitamise üle, tung alkoholi tarvitada ning korduvad ebaõnnestunud katsed tarvitamist vähendada. Käesolev doktoritöö käsitleb AUD-ga seotud molekulaarseid muutusi inimese ajus, keskendudes eeskätt sügavamatele ajustruktuuridele, mille roll alkoholi mõjul kujunevates neurobioloogilistes muutustes on seni olnud vähem uuritud. Geenikiibi analüüs taalamuse mediodorsaalses tuumas näitas, et AUD korral ülesreguleeritud geenid on seotud peamiselt glutamatergilise ja GABAergilise neurotransmissiooni, rakulise metabolismi ning neurogeneesiga, samas kui allareguleeritud geenid seostusid eeskätt immuunsüsteemi protsessidega. Geenikiibi tulemusi hinnati täiendavalt valgu- ja koetasandil. Valitud muutusi kinnitati Western blot analüüsiga ning nende paiknemist ajukoes uuriti fluorestsents-immunohistokeemia abil. Selleks arendati ja optimeeriti kuluefektiivne surmajärgne perfusioonfikseerimise meetod inimajude uurimiseks. Meetod tagas hea koe säilivuse ning näitas, et kuni 37 tunni pikkuse surmajärgse intervalli korral säilib usaldusväärne rakuline struktuur, samas kui pikema aja möödudes hakkab koe kvaliteet märgatavalt halvenema. Immunohistokeemiline analüüs keskendus geenikiibi analüüsi põhjal valitud AUD-ga seotud sihtmärkidele: parvalbumiinile (PV) ja transkriptsioonifaktorile 4 (TCF4). Parvalbumiin-positiivsed interneuronid olid selgelt tuvastatavad inimese hipokampuses ning enamik neist ekspresseeris ka rakuadhesioonimolekuli NEGR1, mida on seostatud alkoholitarvitamise geneetilise riskiga. TCF4 oli laialdaselt ekspresseeritud hipokampuse neuronites, paiknedes nii rakutuumas, rakukehas kui ka dendriitides. Selle ekspressioon oli tugevam hipokampuse CA2/3 piirkonnas ning madalam CA1 piirkonnas, kuid säilis mõlemas ajupoolkeras sarnase mustrina. Kokkuvõttes näitab töö, et AUD-ga seotud geneetilised ja molekulaarsed riskitegurid võivad avalduda närvirakupopulatsioonide tasandil ning mõjutada neuraalsete võrgustike toimimist. Tulemused aitavad paremini mõista alkoholisõltuvuse neurobioloogiat ja loovad aluse täpsemate uurimissihtmärkide määratlemiseks. Lisaks pakub optimeeritud perfusioonimeetod kuluefektiivse lahenduse inimajude kvaliteetsemaks uurimiseks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Enabling human flourishing and organizational antifragility through unlearning the learned helplessness in self-managing organizations
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Valkiainen, Veiko; Jaakson, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kuidas jõuab isejuhtimine paberilt päris praktikasse? Kuna töö tegemine muutub üha teadmusmahukamaks, informatsiooni hulk kasvab ja muutuste tempo kiireneb, otsivad paljud organisatsioonid võimalusi muutuda paindlikumaks, inimkesksemaks ja vähem sõltuvaks traditsioonilistele hierarhilistele organisatsioonidele omasest käsuliinist. Üheks võimaluseks on isejuhtivus, kus otsustusõigus ei koondu enam ainult juhtide kätte, vaid jaotub üle organisatsiooni kõikide rollide vahel. Käesolev väitekiri uuribki, kuidas selline jaotatud otsustusõigus saab muutuda organisatsioonis päriselt toimivaks praktikaks. Väitekiri käsitleb holakraatiat kui üht kõige põhjalikumalt välja arendatud isejuhtivate organisatsioonide raamistikku, mis asendab traditsioonilise juhi-alluva suhte rollipõhise otsustusõiguse, selgete vastutusalade ja tööalaste pingete regulaarse käsitlemisega. Kaks esimest uurimust avavad kontseptuaalselt holakraatia kaks olulist võimekust. Esiteks võib selline juhtimisarhitektuur aidata organisatsioonidel paremini kohaneda sise- ja väliskeskkonna muutustega, sest probleemide ja võimaluste märkamine liigub lähemale inimestele, kes nende olukordadega igapäevaselt kokku puutuvad. See võimaldab teha kiiremaid ja kontekstitundlikumaid otsuseid, ilma et need sõltuksid hierarhia kõrgematel tasanditel paiknevatest juhtidest. Teiseks võib sellise juhtimisarhitektuuri rakendamine kujundada töökeskkonna, mis toetab inimeste vajadust autonoomia, meisterlikkuse ja seotuse järele ning soodustab seeläbi sisemist motivatsiooni ja optimaalset toimimist. Samas rõhutab väitekiri, et need kaks võimekust ei realiseeru automaatselt. Kolmas, empiiriline uurimus näitab, et isegi formaalse otsustusõiguse suurenedes võivad inimesed jätkata tegutsemist viisil, justkui peaksid otsused endiselt tulema hierarhia kõrgematelt tasanditelt või vajama sealsete juhtide heakskiitu. Väitekirjas mõtestatakse seda nähtust õpitud abitusena, mis kujuneb välja pikaaegse sotsialiseerumise käigus hierarhilises töökeskkonnas. Väitekirja keskne järeldus on, et isejuhtivuse rakendamine ei toimu pelgalt struktuurimuutuse kaudu; selle elluviimiseks peavad inimesed õppima neile antud rollipõhist otsustusõigust sisemiselt omaks võtma ja igapäevases töös rakendama. Alles siis saab holakraatia potentsiaal organisatsioonilise kohanemise ja inimese optimaalse toimimise toetamisel tegelikult avalduda.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Electrocatalysis of oxygen reduction on Pt nanoparticles deposited on novel support materials
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Chambers, Raegan Danielle; Erikson, Heiki, juhendaja; Tammeveski, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Selle doktoritöö eesmärk oli uurida süsinikkandja mõju plaatina nanoosakeste elektrokatalüütilisele aktiivsusele hapniku redutseerumisreaktsioonis happelises lahuses ja prootonivahetusmembraaniga kütuseelementides. Töös kasutati erinevalt funktsionaliseeritud süsinikmaterjale plaatina nanoosakeste kandjana, kusjuures Pt sadestati kas keemiliselt või elektrokeemiliselt. Valmistatud katalüsaatormaterjale karakteriseeriti lämmastiku adsorptsiooni/desorptsiooni isotermide, röntgenfotoelektronspektroskoopia, skaneeriva elektronmikroskoopia ja läbistuselektronmikroskoopia, röntgenfluorestsentsspektroskoopia ja Ramani spektroskoopia abil. Elektrokeemiliseks karakteriseerimiseks kasutati tsüklilist voltamperomeetriat, eeladsorbeeritud CO oksüdeerimist, pöörleva ketaselektroodi meetodit ja üherakulist kütuseelementi. Töö esimeses osas sadestati Pt nanoosakesed kommertsiaalselt kättesaadavatele heteroaatomitega dopeeritud grafeeniliistakutele. Tuvastati, et ühe heteroaatomiga dopeeritud grafeenile sadestatud Pt nanoosakesed olid aktiivsemad kui mitme heteroaatomiga dopeeritud grafeenile sadestatud. Töö teises osas täheldati vastupidist trendi, kui samadele grafeeniliistakutele sadestati Pt keemilise sünteesiprotseduuri abil. Töö kolmandas osas sadestati Pt lämmastikuga dopeeritud poorsele süsinikule. Leiti, et süsinikmaterjali lisamise tingimused katalüsaatori valmistamisel on olulise tähtsusega, kuna sellest sõltuvad nii elektrokatalüütiline aktiivsus kui ka kütuseelemendi jõudlus. Töö viimases osas sadestati Pt nanoosakesed SnO2-ga kaetud süsiniknanotorudele. Tina(IV)oksiidi lisamine suurendas katalüsaatori stabiilsust, ületades kommertsiaalse Pt/C stabiilsuse. Käesolev töö näitab, et süsinikkandja optimeerimine on esmatähtis, kuna sellest sõltub valmistatava Pt/C katalüsaatori elektrokatalüütiline aktiivsus hapniku redutseerumisel
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Non-precious metal catalysts based on biomass-derived carbon for electrocatalytic applications
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-07-10) Juvanen, Silver; Sarapuu, Ave, juhendaja; Tammeveski, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tuule- ja päikeseenergia tootmise kasv ja katkendlik iseloom on toonud kaasa vajaduse tõhusate energia salvestamise ja muundamise tehnoloogiate järele, mille abil saaks tasandada elektri tootmise ja tarbimise vahelist ebakõla ning vältida suuri hinnakõikumisi. Lühiajaliseks energia salvestamiseks on otstarbekas kasutada akusid ning tsink-õhk-akud on paljulubav tehnoloogia, kuna need akud on liitiumakudega võrreldes odavamad ja ohutumad. Pikemaajaliseks energia salvestamiseks on võimalik taastuvenergiast elektrolüüsi teel toota vesinikku, mida saab seejärel kasutada kütuseelementides elektrienergia tootmiseks. Prootonivahetusmembraaniga kütuseelemendid on tänapäeval juba kasutusel, kuid viimased kümme aastat on palju tähelepanu pööratud ka anioonivahetusmembraaniga kütuseelementide arendamisele. Nii madalatemperatuursete kütuseelementide kui ka tsink-õhk akude laialdast kasutuselevõttu pärsib vajadus kasutada neis kalleid väärismetalle sisaldavaid katalüsaatoreid. Selle doktoritöö eesmärk oli arendada aktiivseid väärismetallivabu hapniku redutseerumise ja eraldumise elektrokatalüsaatoreid, mida saaks kasutada anioonivahetusmembraaniga kütuseelementide katoodimaterjalina ja tsink-õhk-aku õhuelektroodidel. Nanostruktuursetel süsinikmaterjalidel põhinevad katalüsaatorid sünteesiti, kasutades lähteainena glükoosi ja rapsikooki, ning neid iseloomustati põhjalikult nii elektrokeemiliste kui ka füüsikalis-keemiliste meetoditega. Doktoritöös saadud tulemused näitavad, et biomassist on võimalik valmistada väga aktiivseid hapniku redutseerumisreaktsiooni elektrokatalüsaatoreid, mis toimivad hästi nii anioonivahetusmembraaniga kütuseelemendi kui ka tsink-õhk-aku rakendustes.