Sirvi Kuupäev , alustades "2026-09-18" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Residential restructuring in the age of digital transition: understanding intra-urban, metropolitan and counter-urban change
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-09-18) Zālīte, Jānis; Kalm, Kadi, juhendaja; Leetmaa, Kadri, juhendaja; Tammaru, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tänapäeva ühiskonda iseloomustab digipööre ehk ühiskonna üha laiem digitaliseerumine. Samal ajal muutub ka tööturg, kus kasvab kõrgelt kvalifitseeritud töötajate, eriti tehnoloogiasektori spetsialistide ja juhtide osakaal. Tehnoloogiatöötajad saavad sageli kasu kõrgetest sissetulekutest ja kaugtöövõimalustest, mis annab neile elukoha valikul suurema paindlikkuse. See võib kaasa tuua muutusi elukohavalikutes ning mõjutada seda, kus erinevad rahvastikurühmad elavad. Doktoritöö analüüsib digipöörde, tööturu muutuste ja elukohavalikute vahelisi seoseid, keskendudes tehnoloogiatöötajatele. Uuring põhineb Eesti, Läti ja Leedu rahvaloenduste andmetel ning võrdleb tulemusi ka teiste Euroopa pealinnadega. Tulemused näitavad, et tehnoloogiasektor on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Tallinnas on vene rahvusest tehnoloogiatöötajate elukohad liikunud üha enam paneelelamurajoonidest kesklinna piirkondadesse. Selle tulemusena on vähenenud etniline segregatsioon ehk eestlaste ja vähemusrahvuste ruumiline eraldatus. Samal ajal on suurenenud sotsiaalmajanduslik segregatsioon, kuna keskmise ja madala kvalifikatsiooniga etniliste vähemuste esindajad elavad jätkuvalt sagedamini paneelelamurajoonides. Pealinnad on jätkuvalt tehnoloogiatöötajate peamised sihtkohad, kuigi üha enam elatakse ka suurlinnapiirkondade lähistel paiknevates asulates. Vastulinnastumine ehk linnadest väiksematesse asulatesse ja maapiirkondadesse kolimine on kõrgelt kvalifitseeritud töötajate seas küll levinum kui varem, kuid selle mõju jääb linnastumise mõjust väiksemaks. Mõned piirkonnad on sellest arengust siiski eriti võitnud. Näiteks on Tartu ja Kaunas kujunenud olulisteks keskusteks, kus ülikoolid, mitmekesine tööturg ja taskukohasemad eluasemed pakuvad pealinnale atraktiivset alternatiivi. Vastulinnastumise sihtkohtadena paistavad silma ka rannikualad ja saared. Uuring näitab samuti, et nooremad tehnoloogiatöötajad elavad keskmisest sagedamini väljaspool pealinna linnaregiooni. See viitab muutustele tavapärastes elukäigumustrites ning võib avada uusi võimalusi regionaalse arengu toetamiseks. Doktoritöö tulemused pakuvad olulist teadmist nii teadlastele kui ka linna- ja regionaalpoliitika kujundajatele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Designing with and for uncertainty: an affordance-driven design space for situated robotic embodiments
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-09-18) Vihmar, Marie; Must, Indrek, juhendaja; Ojavee, Kärt, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Robotite disainimine keeruliste ja ettearvamatute keskkondade jaoks on üks robootika keskseid väljakutseid. Valdkonna tavapärane vastus sellle on olnud robotite “ajude” targemaks tegemine: teha paremad andurid, tarkvara ning üha enam ka masinõppe süsteemid, mis suudavad reaalajas kohaneda. Need edusammud aga on viinud robotid keskkondadesse, mis pole kaugeltki lihtsad ja kus nad jagavad nüüd ruumi inimeste, ettenägematute objektide ja pidevalt muutuvate olukordadega. Ja mis juhtub siis, kui keskkonnaks on katastroofipiirkond, mets või prahihunnik? Need on paigad, mida ei ole võimalik täielikult ette näha ega kaardistada. Mida keerulisem on keskkond, seda selgemaks muutub, et intelligentsus ja kohanemine ei saa toetuda ainult tarkvarale. Roboti keha seab piirid sellele, mida juhtsüsteem võiks saavutada, ehk keha, mis on põhimõtteliselt oma keskkonda sobimatu, ei suuda ka kõige nutikamad algoritmid päästa. Käesolev doktoritöö pakub välja lähenemise, kus roboti keha ei kavandata mitte enne kasutuselevõttu, vaid see kujuneb siis, kui robot on kohale jõudnud. Keskkond, koos oma kultuurilise ja füüsilise kontekstiga, saab osaks keha tekkimise protsessist. Lähenemist demonstreeritakse kahe eksperimentaalse platvormi kaudu. Esimese puhul kasutatakse niiskusele reageerivaid puitpõhiseid laminaate, mida osalejad käsitsi töötubades vormivad, tuginedes oma kohalikele käsitöötraditsioonidele ja paiknevast oskusteabele. Teise puhul kasutatakse ketrusstrateegiat, mis suunab kiude otse sinna keskkonda, kus robot töötama hakkab, ehitades keha, mis sobib täpselt paika, milles ta vormub, sarnaselt nii nagu teevad ämblikud. Töö tulemuseks on disainiruum robotite valmistaiseks, kelle kehad on kujundatud nende keskkondade poolt, kus nad tegutsema hakkavad. Töö väidab, et päris maailma keskkondade ettearvamatud omadused ei ole vead, mida tuleb summutada, vaid ressursid, mida saab kasutada ja roboti keha võib olla kohandatud olukorrale, milles ta end leiab.