Sirvi Märksõna "18th century" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
A Caribbean Directory-based Encryption during the American War of Independence
(Tartu University Library, 2025) Pierrot, Cécile; Chaline, Olivier; Damoiseau-Malraux, Gaspard; Mekhail, Paul; Perret, Ludovic; Antal, Eugen; Marák, Pavol
The corpus of letters we are studying is located at the Archives Nationales d'Outre-Mer in Aix-en-Provence, France. These late 18th-century letters come from Saint Domingue (now Haiti), a French colony in the Caribbean Sea of which Bellecombe, the author, was governor. They were written in the context of the American War of Independence, in which France took part on the side of the Americans. We have reconstructed Bellecombe's correspondence with the Secretary of State for the Navy, in Versailles: the archives contain hundreds of letters in clear and three encrypted letters, including some clear/cipher pages that were our lever for reconstructing part of the key, and 96 % of the encrypted letter that was opaque at first. From a cryptanalytical point of view, Bellecombe used a directory-based encryption. The common use of this type of cipher in the 17th and 18th-century European countries raises the question of the method to be used (then as now!) to decode such messages.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland, 1654–1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden
(2013-03-28) Kaur, Kairit
Tõukudes ühest 1798. aastal A. W. Hupeli perioodilises väljaandes Neue Nordische Miscellaneen ilmunud kirjandust ja sotsiaalset reaalsust seostavast A. von Mellini vahendatud tõestisündinud loost järgisin oma töös kaht eesmärki: esiteks keskendudes juhuluulele kui varauusaegse kingimajanduse osale (Bourdieu, Droste) ja esimestele luulekogudele püüdsin luua esmast punktiirset ülevaadet Põhja-Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) naiste luulest enne 1800. aastat, teisalt püstitada nende luuletuste põhjal mõned hüpoteesid naiste enesepildi ja tegevusvabaduse kohta siinses regioonis, tõlgendades luuletusi ja nende sidustamislaadi naisenimedega indikaatorina naiste “õigusele sõnale”/“sõnaõigusele” ehk naiste autonoomia- ja enesemääramisvõimalustele. Ehk vastata kolmele põhiküsimusele: milline tee tuli ajalooliselt läbi käia, millised tegurid olid vajalikud, et ühel päeval astuda naisena luulekogu tiitellehel, täiesti avalikult ja enesekindlalt üles oma nime all? Millest annab märku naisenimede küllus 1790. aastate juhuluuletuste all ja miks see ei kajastu kirjandusleksikonides? Ja mida arvata selles kontekstis Mellini kangelannast, kes astus üles mehena? Töö esimeses osas on fookuses naiste juhuluule. 1. ptk-s vaatlen selle arengut algusest 1770. aastateni ehk üksikute eksemplaarsete tekstide ajastul. 2. ptk-s on vaatluse all 1780.-1790. aastate arengud, mil naiste allkirjastatud juhuluuletused kujunesid omaette nähtuseks. Töö teises osas vaatlen naiste luulekogusid ajast enne 1800. aastat. Millised on iga luulekogu iseloomulikud jooned? Kui erinevad/sarnased on need kogud vormidelt/ teemadelt? Millistest eeskujudest nende autorid lähtusid? Millised on nende seosed eelneva/kaasaegse naiste juhuluulega? Erinevate osade tulemused on resümeeritud vahekokkuvõtetes ja lõppkokkuvõttes, milles vastatan kolmele põhiküsimusele. Parema ülevaate huvides on tööl kaks lisa (naiste juhuluuletuste loend aastani 1800; ülevaade juhuluuletuste naisadressantidest) ja põhjalik eestikeelne resümee.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Moodsa kunstnik-geeniuse idee sünd ja kujunemine Prantsuse ja Briti traditsiooni põhjal 17.–18. sajandil ning selle refleksioonid 20. sajandil
(2019-11-11) Rajavee, Holger; Maiste, Juhan, juhendaja; Päll, Janika, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Alates oma tekkimisest antiikajal on mõiste “geenius” lääne tsivilisatsiooni kultuuriloos kandnud eneses mitmeid tähendusi, teinud läbi mitmeid semantilisi muutusi, jõudes meie kaasaegsesse keelepruuki kui laialttarvitatav omadussõna, mille ajalooline tähendusväli on ununenud või muutunud olematuks. Ometi on sellel mõistel mängida ajalooliselt oluline roll, seda eriti kunstiteooria ja –ajaloo kontekstis, omades määravat tähendust kõikide kunstivaldkondade kujunemisloos. Uurimistöö keskendub geeniuse mõiste, kitsamalt kunstnik-geeniuse idee arengule ühe sajandi vältel 17. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi keskpaigani, mil formeerub, filosoofilises plaanis mõjutatuna suurel määral uusplatonismist, visioon moodsast geeniusest, geeniusest kui subjektist, eneseküllasest autorist, unikaalsete omadustega varustatud isikust. Teisisõnu öelduna on see ajajärk, mil kujundatakse välja arusaam kunstnikust selle tänapäeval mõistetavas tähenduses, idee kunstnik-geeniusest, mis ilmekalt reflekteerub 20. sajandi kunstniku retseptsioonis. Tegu on interdistsiplinaarse kultuuriajaloolise uurimistööga, mis hõlmab antud teema kontekstis enesesse erinevaid käsitlusi nii kunstiajaloo, kunsti- ja kirjandusteooria, filosoofia ja esteetikadistsipliini valdkondadest. Prantsuse ja Briti eriilmeliste geeniuse-käsitluste kaudu, mis moodustavad teineteist täiendades moodsa kunstnik-geeniuse idee tervikkuvandi, avab uurimistöö selle nähtuse arenguloo erinevad etapid, toetudes kahe nimetatud traditsiooni esindavate olulisemate autorite allikmaterjalidele. Töös on vaatluse all erinevad geeniuse ideed kujundavad komponendid, nagu näiteks leiutuslikkus, innustatus, kujutlusvõime, loovus, jt, millel rajaneb kunstnik-geeniuse olemuslik idee. Prantsuse ja Briti traditsiooni omavaheline võrdlusanalüüsis kerkivad reljeefselt esile kaks erinevat lähenemisviisi selle fenomenile, moodustades omavahelises sümbioosis terviknägemuse kaasaegsest kunstnikust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Turusidemed. Kaubandus, kommunikatsioon ja lõimumine Lääne- ja Põhjamere regioonis, c. 1730–1830
(2019-10-03) Vinnal, Hannes; Küng, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eelmodernses maailmas seadis füüsiline vahemaa inimeste omavahelisele läbikäimisele, vahetusele ja koostööle takistusi, mille ületamine nõudis märkimisväärseid jõupingutusi, rahalisi kulutusi ja eelkõige aega. Tuntud prantsuse ajaloolane Fernand Braudel on vahemaad nimetanud “vaenlaseks number üks”. Vähene võimekus ületada füüsilist eraldatust ehk nn vahemaa türannia piiras indiviidi ulatuvust ruumis ja takistas seeläbi demograafiliste, majanduslike, poliitiliste ja kultuurialaste suhete tekkimist, püsimist ja tihenemist. Mitmed uurijad on näidanud, kuidas see olukord on drastiliselt muutunud viimase kahe sajandi jooksul. Füüsilise ruumi piirav mõju inimtegevusele on sedavõrd vähenenud, et mõnedes valdkondades on hakatud rääkima vahemaa surmast. Üha kiirenevat ruumi ja aja tihenemist, mis lubab meil saavutada uusi lõimituse astmeid (seda nii heas kui halvas), on peetud üheks moderniseerumisprotsessi tunnusjooneks. Käesolev töö uuris seda fenomeni ajalooliste turusidemete vaatekohalt. Toetudes Eestis väliskaubandusega tegelenud kaubakontorite arhiividele käsitlesin kommunikatsiooni, kaubanduse ja füüsilise ruumi ajaloolist vastasmõju Lääne- ja Põhjamere regioonis perioodil 1730 kuni 1830. Uurimistöö käigus ilmnes informatsioonivahetus kui üks kaubandusliku suhtluse dünaamilisemaid faktoreid varauusaja perioodil. Rahvusvahelise erialase diskussiooni taustal pidasin oluliseks näidata, kuidas ajaloolised informatsioonikulud sõltusid kommunikatsiooni majanduslikust ja poliitilisest dimensioonist. Leidsin, et Lääne- ja Põhjamere kaubateed võib vaadelda kui omalaadset transnatsionaalsete turusidemete inkubaatorit ja olulist arenguetappi modernse impersonaalse turu tekkeloos. Märkimisväärselt kasvanud kaubavahetuse eeldus oli postisüsteemi usaldusväärsuse, kiiruse ja kuluefektiivsuse kasv. Põhja- ja Läänemere kaubatee omapäraks sai asjaolu, et varakult hakkasid kaubavoogusid teenindavad maksete- ja infovood liikuma alternatiivseid kanaleid pidi, mis tunduvalt hoogustas majanduslikke ringlustsükleid. Võtmetegelane kaugkommunikatsiooni võrgustike arendamise juures oli õhtumaa suurkaupmees oma spetsiifilise informatsioonikultuuri ja -praktikatega.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Vive hodie, cras vivere serum est: humanistlik-kristlik haridustraditsioon ja Riia pastori Adam Andreae reisialbum (1696–1702)
(2011-07-04) Kaju, Katre
Väitekiri käsitleb Adam Andreae reisialbumit ja sealseid sissekandeid Euroopa reisialbumitraditsiooni kontekstis. Keskendutud on albumi kultuuri- ja kirjandusloolisele analüüsile, selgitamaks välja, kas ja kuidas mõjutasid humanistlik-kristlik haridustraditsioon, ajalooline situatsioon jne siinseid sissekandeid. Euroopa kontekstis on Andreae album tüüpiline ja samas eripalgeline humanistlik-kristlik reisialbum, kus peegelduvad nii varasem traditsioon kui ka uuemad suundumused. Ehkki Andreae pidas oma albumit studiosus’ena, ei ole tegemist tüüpilise tudengialbumiga, pigem on see kolleegialbum. Sissekannete teemade ja tonaalsuse ning sissekandetekstide lähtekohtade, aga ka vaheallikate põhjal on see ühelt poolt tüüpiline humanistlik, teisalt tüüpiline teoloogi album. Traditsiooniliste joonte kõrval peegelduvad siin juba selgelt ühiskondlikus, haridus-, kultuuri- ja vaimuelus alanud muutused ning nendega kaasnenud mõtteviisimuutus, mis viisid uusaegse, valgustusühiskonna tekkeni. Ka mõned moevoolud leidsid tee Andreae albumisse, olgu keele- või tsitaadivaliku osas. Oma tonaalsuselt on see väga tugevate eetilis-moraalsete joontega teoloogiline reisialbum. Lisaks võib seda vaadelda Andreae isikliku florilegium’ina.