Sirvi Märksõna "anioonid" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 8 8

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Anion receptors: synthesis and accurate binding measurements
(2015-07-09) Kadam, Sandip Ashokrao
Käesoleva doktoritöö teemaks on erinevate anioone siduvate molekulaarretseptorite süntees ning uudse kõrge täpsusega NMR-põhise mõõtemetoodika väljatöötamine seondumistasakaalude uurimiseks. Sünteesitud retseptorid kasutavad sidumistsentritena uurea, tiouurea, karbasooli, indooli ja indolokarbasooli fragmente ning nende kombinatsioone. Suhtelise seondumisaktiivsuse mõõtmine absoluutse asemel annab võimaluse saada kõrge usaldusväärsusega tulemusi, kuna paljud määramatuse allikad – näiteks ioonpaardumine ja homokonjugatsioon – taanduvad välja. Meetodit rakendati 38 sünteetilise retseptori ja nelja karboksülaataniooni – laktaat, bensoaat, atsetaat, trimetüülatsetaat – vahelise seondumise uurimisele 0.5% H2O lisandiga DMSO-d6 keskkonnas. Saadi suurepärase kooskõlalisusega (0.01 log ühikut) skaalad. Saadud tulemused näitavad, et seondumisaktiivsuse olulisim anioonipoolne mõjutaja on aniooni aluselisus. Seondumisafiinsus kasvab aniooni aluselisuse kasvuga: laktaat < bensoaat < atsetaat  trimetüülatsetaat. Siiski, mitmetel juhtudel esineb seondumisjärjekorra muutuseid, iseäranis atsetaadi ja trimetüülatsetaadi korral. Loodud NMR-põhise seondumisafiinsuse mõõtemeetodi rakendatavus ja eelised leidsid kinnitust: puudub vajadus mõõta aniooni või retseptori kontsentratsiooni, kõrge täpsus ja usaldusväärsus, võimalus detekteerida retseptori deprotoneerumist, võimalus mõõta kuni kuus retseptorit samas lahuses.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Anioonsete pindaktiivsete ainete käitumine õliga reostunud pinnase bioremediatsioonis
(2005) Budašova, Jana; Tenno, Toomas, juhendaja; Selberg, Aare, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Computational design of anion receptors and evaluation of host-guest binding
(2021-04-14) Darnell, Astrid; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Anioon-retseptor keemia – sobivate retseptormolekulide kasutamine huvipakkuvate anioonide sisalduse või olemasolu määramiseks uuritavast keskkonnast – on kiiresti kasvav uurimisvaldkond. Uute molekulide süntees ning eksperimentaalne uurimine on ajamahukas tegevus ja oleks kasulik, kui retseptorite omadusi oleks võimalik enne nende olemasolu ette ennustada. See, kas ja kui hästi mingi retseptor suudab teise osakese enda külge siduda (retseptor-anioon seondumistugevus), sõltub mitmest faktorist. Arvutuskeemia abil on võimalik uurida osakeste struktuuri lahuses ning hinnata geomeetrilist osakeste kokkusobivust ja seondumise efektiivsust. Doktoritöös uuriti COSMO-RS arvutusliku meetodi rakendamisvõimalusi retseptor-anioon seondumise uurimiseks. Töö tulemusena leiti, et arvutuslikult hinnatud retseptorite seondumistugevus on märgatavalt ülehinnatud, aga meetodi abil on võimalik hinnata retseptorite kasutatavust ning vaadelda retseptor-anioon seondumise geomeetrilisi aspekte. Retseptorite uurimisel on oluline osa ka eksperimentidel. Mikrokalorimeetriga läbi viidud isotermiline kalorimeetriline tiitrimine (reaktsiooni soojusefektide uurimine konstantsel temperatuuril tehtud tiitrimiseksperimendi kaudu) on meetodina laialdaselt kasutatud kõrge seondumistugevusega reaktsioonide uurimiseks. Selleks, et rakendada meetodit anioon-retseptor seondumise uurimiseks, mis tüüpiliselt on võrdlemisi madala seondumistugevusega, oleks vajalik meetodi kasutatavuse uurimine tema rakendusala piiri lähedal ning eksperimendi planeerimise ja läbiviimise tingimuste optimeerimine ning saadud tulemuste mõõtmistäpsuse (mõõtemääramatuse) hinnangu leidmine. Töö tulemusena leiti, et uuritud mikrokalorimeetria eksperimente saab kasutada nõrgalt seonduvate süsteemide reaktsiooniparameetrite hindamiseks ning eksperimentaalselt leitud reaktsioonientalpia hinnangu liitstandardmääramatus jääb vahemikku 1-2 kJ/mol.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Design principles of synthetic molecular receptors for anion-selective electrodes
(2022-11-02) Rüütel, Alo; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ioonide määramiseks kasutatavaid portatiivseid sensorsüsteeme on laiatarbeliselt kättesaadavad vaid üksikud, näiteks Na+/K+ elektroodid, pH meetrid ja NO3- elektroodid. Anioonselektiivseid elektroodid on vajalikud meditsiinis, toiduainetööstuses, põllumajanduses. Nendes valdkondades on üheks huvipakkuvaks aineklassiks karboksüülhapete anioonid ehk karboksülaadid, mille selektiivseks määramiseks toimub arendustegevus elektrokeemiliste sensorite valmistamises. Selle uurimissuuna üheks strateegiaks on molekulaarretseptorite kasutamine ioonselektiivsetes elektroodides. Taoliste retseptorite arendamisega tegeleb just supramolekulaarkeemia ning ajapikku on loodud palju erinevaid retseptormolekulide valimeid. Kahjuks ei jõua sellised ained arendustegevuses kaugemale aineomaduste määramisest. Tulemusliku lõpuni arendatakse sensorsüsteemide prototüüpe üksikutel juhtudel. Käesoleva dissertatsiooni eesmärgiks on nimetatud kahe uurimisvaldkonna ühendamine ja uute anioonselektiivsete elektroodide arendamisel tekkivate väljakutsete uurimine. Sellega kaasnevad mitmed fundamentaalteaduslikud probleemid, mille lahendamiseks uuritakse töös mõjutegureid nagu seondumisvõime, lipofiilsus, kahefaasilised seondumiskeskkonnad jt.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Influence of dopant anions on the electrochemical properties of polypyrrole films
(2010-11-25) Raudsepp, Terje
Elektrit juhtivad polümeerid on eriliste omadustea materjalide klass, mille populaarsus on kasvanud viimase paarikümne aasta jooksul – eelkõige tänu nende valmistamise lihtsusele ning perspektiivsetele tehnoloogilistele rakendustele. On hästi teada, et polümeerid (plastmassid) ei juhi elektrit. Avastus, et mõned polümeerid võivad olla pooljuht omadustega või isegi juhid (juhtivad omadused võrreldavad metallidega) oli algtõukeks uuele teadusvaldkonna aengule – juhtivate polümeeride uurimisele. Nimetatud valdkonna avastamist ja arendamist on maailmas peetud niivõrd oluliseks, et 2000 aasta Nobeli preemia anti just juhtivate plümeeride uurijatele: Alan. J. Heegerile, Alan. G. MacDiarmid,ile ning Hideki Shirakawale polüatsetüleeni avastamise eest 1977 aastal. Juhtivate polümeeride peamised köitvad eelised võrreldes teiste juhtivate materjalidega on nende potentsiaalne töötlemise lihtsus, suhteliselt hea mehaaniline vastupidavus, kõrge elektrijuhtivus, struktuuri paindlikkus, kergus ning praeguse hetkeni juba teadaolevad atraktiivsed ja huvitavd tehnoloogilised rakendused. Juhtivatest polümeeridest üks kõige lootustandvamaid on polüpürrool, tänu oma püsivale ning heale elektrijutivusele ning stabiilsusele võrreldes teiste juhtivate polümeeridega. Lisaks on polüpürrool osutunud bioühilduvaks, mistõttu on teda võimalik kasutada proteesides, kunstlihastes ning närvikudede sidumiseks. Juhtivate polümeeride võimalikke rakendusi on palju ning nende arv pidevalt kasvab, kuna antud materjalide uurimine ning omaduste täiendamine jätkub. Juhtivaid polümeere on kasutatud väga erinevates valdkondades näiteks meditsiinis, sõjaväes, pooljuhttoodete tööstuses. Märkimisväärseid jõupingutusi on tehtud nende rakendamiseks sensorites, implantaatides, polümeersetes patareides, keemilistes vooluallikates. Veel on kasutatud juhtivaid polümeere korrosiooni kaitses, sõjaväes kaitseriietuste valmistamisel, antistaatiliste kattematerjalide valmistamisel ning ioone selekteerivate ja lahutavate membraanide valmistamisel jne. Elektrokeemilise sünteesi käigus sisenevad polümeeri anioonid (dopandid), mis peale langu tasakaalustamise rolli omavad suurt mõju tekkiva polümeeri struktuurile ja sellega omakorda teistele omadustele. Käesolevas töös uuriti detailselt kolme aromaatse-aniooni: benseensulfonaat-aniooniga (BS); para-tolueensulfonaat-aniooniga ja naftaleen-1,5-disulfonaat-aniooniga dopeeritud polüpürrooli (PPy) elektrokeemilisi omadusi vesilahustes. Erineva paksusega kilesid sünteesiti elektrokeemiliselt konstantsel voolutihedusel. Põhiliseks kasutatavaks uurimismeetodiks oli tsükliline voltamperomeetria. Täiendavat informatsiooni saadi mikroanalüüsist (EDS), kvantkeemilistest arvutustest ning pinnauuringutest aatomjõu mikroskoopia meetodiga (AFM.). Eksperimentaalsed uuringud näitasid, et need võrdlemisi sarnaste dopantioonidega (benseensulfonaat vs para-tolueensulfonaat) sünteesitud kiled omavad üsna erinevaid elektrokeemilisi omadusi sõltuvalt lahuse koostisest ning paksusest. Elektrokeemilised mõõtmised näitasid, et aromaatsete dopantidega dopeeritud kilede redoksaktiivsust on võimalik oluliselt tõsta ümberdopeerimisega 2 korda ning suurim redoksaktiivsus saavutati kõikide kilede korral naatriumsulfaati sisaldavas lahuses. Kahjuks polümeeride korral ei realiseeru kogu laeng s.t kogu polümeer ei ole elektrokeemiliselt aktiivne. Ümberdopeerimise tulemused näitasid aga seda, et on võimalik saavutada olukord, kus kogu polümeer on elektrokeemiliselt aktiivne, mitõttu on antud kiled perspektiivsed kasutada keemilistes voolualliktes. Mõõtmistulemused näitasid, et dopeerimisastmed antud kilede korral olid suhteliselt kõrged (≈ 0.4) ületades kirjanduses väljapakutud tulemusi.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Keskkonna veesisalduse mõju anioonitundlike retseptorite seondumisvõimele
(Tartu Ülikool, 2017) Saar, Indrek; Haav, Kristjan, juhendaja; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Keemia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kvalitatiivse keemilise analüüsi tabelid katioonide ja anioonide tõestamiseks = Tabellen der qualitativen chemischen Analyse zur Aufsuchung der Kationen und Anionen
(Dorpat, 1924) Landesen, Georg,Lange; Walther Adam Reinhold, koostaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Recognition of carboxylates by synthetic receptors – from structure-affinity studies to solid-contact anion-selective electrode prototyping
(2024-07-11) Martin, Kerli; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Huvipakkuvate anioonide sisalduse reaalajas määramiseks erinevate tootmisprotsesside käigus, kaugel asuvates kohtades või miks mitte meie enda randmelt, on vaja arendada lihtsaid ja miniaturiseeritavaid analüsaatoreid. Sellisteks seadmeteks sobivad oma omaduste poolest hästi ioonselektiivsed elektroodid – need on lihtsad, odavad, kiired, miniaturiseeritavad ja need saab asetada otse mõõdetavasse lahusesse, ilma et peaks selleks proovi eeltöötlema või laborisse viima. Kuigi väikeste mõõtmetega katioone on polümeerse membraaniga ioonselektiivsete elektroodidega määratud juba üle 40 aasta, on keerukamate ioonide, iseäranis orgaaniliste anioonide määramine jätkuvalt lahendamata probleem, kuna ei ole leitud piisavalt häid ionofoore, millega elektroodi membraani valmistada. Käesolev väitekiri keskendub olulise orgaaniliste anioonide perekonna – monokarboksülaatide – vastasmõjude uurimisele potentsiaalsete uute ionofooridega. Selleks mõõdeti suhtelise tuumamagnetresonants-spektromeetrilise meetodiga 44 sünteetilise retseptormolekuli seondumisafiinsused kaheksa karboksülaatiooniga (formaat, atsetaat, pivalaat, laktaat, ibuprofeen, ketoprofeen, glükuronaat ja bensoaat). Koostati seondumisskaalad, kus kõik retseptor-anioon seondumisafiinsused on omavahel võrreldavad. Leiti, et karbüksülaatanioonide sidumiseks on kõige sobivamad planaarsed tetradentaatsed retseptorid. Lisaks kirjeldati, kuidas retseptori mittepolaarsed asendusrühmad, molekulide steerika, võimalikud lisainteraktsioonid ja solvofoobsed efektid konkreetsete karboksülaatide seondumist mõjutavad. Tulemustest ilmnes, et tekkivate seondumismustrite tõttu on mitme retseptori koosmõjul võimalik erineva struktuuriga karboksülaate üksteisest eristada. Seondumisuurimuse tulemusena valiti välja üks sobivaimate omadustega retseptormolekul, 1,3-biskarbasolüüluurea derivaat, mida kasutati ionofoorina tahke kontaktiga atsetaatselektiivsete elektroodide valmistamiseks. Valmistatud elektroodidel oli väikeste karboksülaatide (atsetaat, formaat) ja bikarbonaadi suhtes kõrgem selektiivsus kui kloriidiooni suhtes. Lisaks leiti, et valitud ionofoori lisamine membraani vähendab oluliselt tüüpiliste segavate ioonide (SCN-, I-, NO3- ja Br-) mõju, mis on oluline samm edasi karboksülaate siduvate ionofooride disainis.