Sirvi Märksõna "arengulugu" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ateismi ajaloost Eestis (XIX sajandi lõpust kuni aastani 1989)
(2004) Remmel, Atko; Altnurme, Riho, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Lounaisitämerensuomi: lounaisten itämerensuomalaisten kielten murteellinen kehitys
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-15) O’Rourke, Patrick; Pajusalu, Karl, juhendaja; Junttila, Santeri, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Minu väitekirja teemaks on edelaläänemeresoome keelte murdeline areng. Uuritavad keeled ja murded on Kuramaa ja Salatsi liivi keel ning põhjaeesti saarte ja läänemurre. Oma väitekirjas uurin, kas on võimalik leida nende murrete ühist algkuju, mis oleks hargnenud läänemeresoome algkeele Liivi lahe murdest ühelt poolt liivi keeleks ning teiselt poolt eesti saarte ja läänemurdeks. Väitekirja põhiosa koosneb viiest artiklist ja sissejuhatavast peatükist. Uurimisainesena kasutan läänemeresoome keelte grammatikaid, keeleajaloo uurimusi, sõnaraamatuid ja murdearhiive. Jaotan oma andmed häälikuloo, morfoloogia ja sõnavara ossa. Kuna liivi keel on selgelt eristatav ülejäänud läänemeresoome keeltest, määratlen liivi keelele omased hääliku- ja vormimuutused. Seejärel võrdlen liivi keele häälikulist arengut põhjaeesti murrete ajalooga. Samuti võrdlen liivi sõnavara põhjaeesti murdesõnavaraga, et uurida, kas neil on ühiseid häälikumuutusi ja sõnavaralisi vastavusi, mis võiksid viidata liivi keele ning põhjaeesti saarte ja läänemurde päritolule samast edelaläänemeresoome algmurdest. Oma uurimuses analüüsin 14 fonoloogilist, 7 morfoloogilist ja 7 (morfo)süntaktilist joont ning 50 sõna. Tuletusliidete uuenduslik kasutamine osutub tugevaimaks tõendiks liivi keele ja eesti saarte ja läänemurde ühise algmurde kohta. Uuritud edelaläänemeresoome joonte tuumalaks on Eesti edelaranniku ehk Karuse, Varbla ja Tõstamaa murrakud. Rohkesti ühiseid tunnuseid viitab aga läänemeresoome murdeahelale Saaremaalt Lõuna-Eestini.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Waldorfpedagoogika põhiprintsiipide rakendamine Tartu Waldorfgümnaasiumis
(Tartu Ülikool, 2007) Perlin, Vaike; Reinmaa, Ants, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Генезис русской уголовной прозы 1860–1890 гг.
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Булахова, Марина; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö uurib vene kriminaalproosa arengut aastatel 1860–1890, keskendudes selle žanrilistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele eripäradele. Töö eesmärk on taastada varase vene krimikirjanduse sisemine loogika ning määratleda selle koht rahvusvahelises kontekstis. Uurimus tugineb nii kirjandusloolisele kui ka narratoloogilisele ja sotsioloogilisele lähenemisele ning käsitleb kriminaalproosa kujunemist õigussüsteemi reformide, meedia arengute ja realismi poeetika kontekstis. Töö sissejuhatuses vaadeldakse žanri kujunemist Lääne-Euroopa kirjanduse mõjuväljas, sh prantsuse romaan-följetoni ja angloameerika krimiproosa evolutsiooni ning nende mõju vene kirjandusele. Erilist tähelepanu pööratakse vene proosa unikaalsele alguspunktile – mahukatele kirjandusajakirjadele –, mille vahendusel kujunes kriminaalžanr sotsiaalkriitiliseks ja psühhologiseeritud realistlikuks kirjanduseks. Esimeses peatükis keskendutakse kriminaalteemade esiletõusule 1840. aastate ilukirjanduses ning analüüsitakse esimesi žanrile lähedaseid tekste, sh teoseid, mis kujutavad õigussüsteemi, kuriteo motiive ja ühiskondlikku moraali. Eraldi uuritakse tsensuuri mõju ja lääne eeskujude rolli. Teine peatükk käsitleb kriminaalmaterjali kujutamist läbi etnograafilise pilgu: kuidas kriminaalteema liigub linnakeskkonnast maa- ja vanglaelu kirjeldusteni, kajastades sotsiaalse keskkonna ja kirjandusliku kujutamisviisi vahet. Kolmandas peatükis on vaatluse all „uurijate märkmed“ – tekstid, kus jutustajaks on uurija või prokurör. Peatükis vaetakse mitme massikirjanduse autori loomingut (P. A. Stepanov, N. M. Sokolovski, A. A. Škljarevski jt), kus kujutatakse uurijat uue aja kangelasena, kelle ülesandeks on faktide tõlgendamine ja õigluse taastamine. Neljandas peatükis analüüsitakse jälitusproosa kangelastüüpe: uurijad, salapolitseinikud ja heatahtlikud filantroobid. Siin vaadeldakse, kuidas eri autorid (sh ka A. P. Tšehhov) loovad juurdlevaid tegelastüüpe lääne eeskujude (nt E. Gaboriau) ja kohaliku konteksti pingeväljas. Töös käsitletakse umbes sadat kriminaalromaani, jutustust ja novelli, millest suurem osa on siiani jäänud uurijate tähelepanuta. Seeläbi täidab väitekiri olulise tühimiku 19. saj vene massikirjanduse uurimises ning esitab uue mudeli selle arenguetappide mõtestamiseks.