Sirvi Märksõna "national identity" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 19 19

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Demanding subjectivity: the radical right’s use of discursively empty referent objects within a post-foundational logics framework
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-08-21) Terry, George Spencer; Makarychev, Andrey, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimane kümnend on kaasa toonud populistlike ja paremradikaalsete liikumiste kiire kasvu, mis on esitanud väljakutse varasemale status quo’le. Käesolev doktoritöö uurib, kuidas need liikumised konstrueerivad oma identiteeti ja legitimeerivad oma nõudmisi, kasutades diskursiivselt tühje viitepunkte – määratlemata või ebamääraseid tähiseid. Need viitepunktid pakuvad paindlikkust ja mitmetähenduslikkust, samas kui nende ümber luuakse välistavat loogikat. Ernesto Laclau postfundamentaalsele diskursusekäsitlusele tuginedes väidab doktoritöö, et radikaalsed parempoolsed liikumised legitimeerivad end läbi enese-identifitseerimise protsessi, kus iseend määratletakse ülimusliku grupi ainuõigete esindajatena. Selle loogika aluseks on kolm keskset eeldust: ebavõrdsus, vaenulikkus ja eksklusiivsus. Need elemendid moodustavad radikaalse parempoolsuse diskursiivsete praktikate aluse, mis pakuvad eriilmelistele toimijatele ühendavat loogikat, vaatamata ideoloogilistele ja stilistilistele erinevustele. Kolm artiklit illustreerivad seda dünaamikat. Esimene käsitleb Itaalia Matteo Salvinit, näidates, kuidas rahvusvahelisi suhteid kasutatakse rahvuse positsioneerimiseks moraalselt ülimuslikuna, süüdistades samaaegselt vastaseid ühiskondlikes probleemides. Teine uurib konkurentsi Itaalia parempoolsete liikumiste hulgas, paljastades, kuidas populistlikud ja postfašistlikud liikumised konkureerivad rahva positsiooni määratlemiseks, kasutades vaenu ja eitamist autentsuse kinnitamiseks. Kolmas artikkel keskendub Eesti paremradikaalsetele, uurides, kuidas soome-ugri identiteet toimib tsivilisatsioonilise viitepunktina, mille kaudu oma tegevusi õigustatakse. Kuigi need juhtumid kinnitavad jagatud strukturaalse loogika olemasolu, toovad nad ka esile selle kohanemisvõime. Itaalia liikumised identifitseerivad end idealiseeritud suveräänsuse kaudu, samas kui Eesti liikumised keskenduvad tsivilisatsioonilisele identiteedile. Vaatamata erinevustele kasutavad kõik liikumised mitmetähenduslikke viitepunkte, loomaks välistavaid identiteete. Kokkuvõttes jõutakse järeldusele, et paremradikaalsus on nõudmiste kogum, mis keskendub eksklusiivsusele ja vaenulikkusele, vastandudes liberaalse demokraatia loogikale. Käsitledes paremradikaalsust kui loogikat, mitte fikseeritud ideoloogiat, pakub see doktoritöö alternatiivset analüüsivõtet mõistmaks, kuidas need liikumised erinevates kontekstides kujunevad
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Estonia Gravitates Towards Sweden: Nordic Identity and Activist Regionalism in World War I
(2014-10-07) Kuldkepp, Mart
Doktoritöö peamine eesmärk on selgitada seoseid selle kahe uurimisobjekti vahel, milleks on Eesti põhjamaine identiteet ja Esimese maailmasõja aegne Eesti aktivistlik regionalism. Täpsemalt selgitades on tegemist uurimusega sellest, kuidas Eesti põhjamaine identiteet varase Eesti rahvusluse osana välja kujunes (Artikkel I), millise poliitilise väljundi see leidis Aleksander Kesküla ja teiste eesti aktivistide tegevuses Esimese maailmasõja ajal (Artikkel II) ja lõpuks, kuidas Kesküla maailmasõjaaegne “emigrandiintriig” jäi lõimimata tekkiva Eesti Vabariigi välispoliitikasse ja diplomaatiasse, mis hakkas välja kujunema aastatel 1917-1918 (Artikkel III). Artiklites, mis doktoritöö moodustavad, antakse neile spetsiifilistele küsimustele üksikasjalikud vastused. Ent töö teine, vähemalt sama oluline tulemus on vastavate küsimuste formuleerimine ise: faktilise ja tõlgendusliku aluse rajamine, mis muudab need asjakohasteks ja vastatavateks. Seetõttu on suurem osa doktoritöö kokkuvõtvast avaartiklist pühendatud küll otseselt artiklitel põhineva, kuid siinkohal paremini ühtlustatud teoreetilise raamistiku kirjeldusele, mis muudab eksplitsiitseks autori teoreetilised eeldused ja annab võimaluse sarnast uurimistööd tulevikus kergema vaevaga jätkata. Töös kasutatud metodoloogiline lähenemine kujutab endast kombinatsiooni poliitilisest- ja kultuuriajaloost, mis tähendab, et poliitilisi arenguid on püütud seletada kultuuriliste faktorite kaudu ja vastupidi. Uuenduslik on püüe mõista Aleksander Kesküla ja teiste Eesti aktivistide Esimese maailmasõja aegset poliitilist tegevust varase Eesti rahvusluse ühe aspekti – Eesti põhjamaise identiteedi – väljendusena. Ühtlasi on sama identiteeti töös vaadeldud kui varase Eesti rahvusluse jaoks ülimalt olulist, lausa olemuslikku joont, mida pole ka tagasivaates kohane kõrvale heita tühja fantaasia või soovmõtlemisena.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ethnic identity and acculturation among binational Estonian-foreign families and individuals
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Ceballos Rodríguez, Gabriel Alberto; Ainsaar, Mare, juhendaja; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimase paarikümne aasta jooksul on kaherahvuseliste paaride, perekondade ja inimeste arv olnud mitmes Euroopa riigis tõusuteel. Eesti on huvitav paik, kus uurida kaherahvuselisi inimesi ja nende perekondi, sest nad ei ole mitte üksnes jäänud teiste vähemusrühmade varju, vaid ka segarahvuselisuse uurimisel on rõhk olnud peamiselt paaridel ja üksikisikutel, kellel on ühelt poolt eesti- ja teiselt poolt venekeelne taust. Selles uurimuses pööratakse tähelepanu neile kaherahvuselistele eesti ja välispäritolu inimestele ning perekondadele, kes ei ole eesti- ja venekeelt rääkivad. Töö eesmärk on uurida viise, kuidas kaherahvuselised eesti ja välispäritolu inimesed ning nende perekonnad suhestuvad rahvusliku identiteedi ja kultuurilise kohanemise mõistetega. Uurimistöös kasutatakse nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid. Kvantitatiivsetest uuringutest selgub, et Eestis mõjutavad kaherahvuseliste inimeste arvu reeglipärad, mis on iseloomulikud kahe peamise rahvusrühma ehk etniliste eestlaste enamuse ja suure venekeelse vähemuse vahelisele dünaamikale. Siiski tundub, et muust kahest rahvusest inimestel on rahvusliku identiteedi ja lõimumisega aina keerulisem ja vähem lineaarne side, mis eristab neid teistest rahvusrühmadest. Kvalitatiivsed intervjuud 40 lapsevanemaga, kelle lapsed on kahest rahvusest, näitasid kolme mehhanismi, mis on tingitud vanemate rahvusliku identiteedi tugevnemisest pärast lapsevanemaks saamist. Lisaks mõjutab väärtust, mille küsitletud omistasid rahvuslikule identiteedile, veel üks tegur, mida kutsutakse identiteedi keerukuseks ja mis seostub identiteedi paljude vormidega, mille abil lapsevanemad kirjeldavad iga tuvastatud rahvusrühma alusel oma laste rahvuslikku identiteeti – näiteks „põhiliselt eestlane“, „pooleldi eestlane“, „maailmakodanik“. Kokkuvõtvalt, selle väitekirja eesmärk on juhtida tähelepanu Eesti ühiskonnas kaherahvuselistele peredele ja inimestele, kes ei ole eesti- ja vene keelt rääkivad ning panustada kaherahvuseliste inimeste ja perekondade globaalsesse uurimisse.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ethnic residential segregation and integration of the Russian-speaking population in Estonia
(2018-10-10) Mägi, Kadi; Leetmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesolev doktoritöö keskendub venekeelse elanikkonna elukohasegregatsioonile ja integratsioonile Eestis. Eesti on näide endisest Nõukogude Liidu osast, kuhu sotsialismiperioodil toimunud sisserände järel jäi 1990. aastate alguseks elama arvukas peamiselt venekeelne immigrantrahvastik. Kuna sisserändajad asusid saabudes elama kindlatesse piirkondadesse ja linnades kindlatesse linnaosadesse, siis paiknes siinne immigrantrahvastik üleminekuaja alguses asustussüsteemis kontsentreeritult ja linnades segregeerunult. Eestis on rahvusgruppide vahelisi erinevusi uuritud palju, kuid indiviidi vaatenurk uuringutest suuresti puudub. See doktoritöö püüab seda tühimikku täita ja analüüsida etnilist elukohasegregatsiooni rohkem indiviidi seisukohast vaadatuna. Töö eesmärk on selgitada, kuidas ja miks segregatsiooni kontekst eesti- ja venekeelse elanikkonna jaoks muutub ning kuidas elamine erinevas keele- ja kultuurikeskkonnas mõjutab akulturatsiooni protsesse. Doktoritöö tulemustest selgub, et nõukogude perioodil kujunenud suur etniline elukohasegregatsioon on siiani püsinud ja isegi kasvanud. Mõlema rahvusgrupi rändekäitumine on selliseid trende toetanud. Venekeelne elanikkond on viimaste aastakümnete jooksul olnud üsna vähemobiilne ja seepärast on nende elukohamustrid sarnased nõukogude perioodil väljakujunenud mustritele. Kui venekeelne elanikkond elukohta vahetab, siis liiguvad nad peamiselt naabruskondadesse, kus on ees suur omakeelne kogukond: paljude vene emakeelega inimeste jaoks muutub rände läbi nende kodu lähiümbrus veelgi venekeelsemaks. Vastupidiselt venekeelsele elanikkonnale muutus eestlaste jaoks elukeskkond rände läbi enamasti eestikeelsemaks. Venekeelne elanikkond on Eestis elanud aastakümneid, kuid see grupp on seni tugevalt jäänud vene identiteedi juurde ja vaid vähesed määratlevad end eestlasena. Töö tulemused näitavad, et elukoha keeleline keskkond mõjutab etnilise identiteedi muutust väga oluliselt: eestikeelses keskkonnas elavad vene kogukonna liikmed vahetavad palju sagedamini oma vene identiteedi eesti identiteedi vastu. Doktoritöö tõi välja ka väga muret tekitava suundumuse Eesti linnades: sotsiaalmajanduslik ja etniline segregatsioon on hakanud üha enam kattuma.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kultuurisemiootiline vaade väliseestlaste rahvusidentiteedi tunnetusele
(Tartu Ülikool, 2023) Shahmardan, Tshinar-Kristi; Sütiste, Elin; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Making Identity Count: Estonia 1990
(2025) Kilp, Alar
In 1990, Estonian national identity strongly centered on independence, unity, and cultural heritage, with cultural symbols like national literature, holidays, and traditions playing a critical role. While independence was the primary goal, uncertainty persisted due to divisions among the political establishment, fears of being a small state dominated by great powers, and differing views between the Congress of Estonia and the Supreme Soviet regarding the path forward. The public admired both national traditions and Western culture but criticized ineffective governance amid a deepening economic crisis, rising crime, and social inequality. The Soviet Union was overwhelmingly viewed in negative terms for its role in occupation, repression, and environmental damage. While some nostalgia for the stagnation era remained, aspirations for national independence were underpinned by a strong anti-colonial sentiment, as the Soviet Union was portrayed as a colonial occupier. Russian speakers in Estonia had not yet formed a distinct social or political identity, as they were largely identified with the Soviet regime, its institutions (such as the Soviet army), or pro-Soviet movements like the Intermovement.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Making Identity Count: Estonia 1995
(2025) Kilp, Alar
In 1995, hegemonic identity discourses were centred on the market economy and nationalism. Neoliberal market hegemony was primarily (re)produced by elites and remained unchallenged by popular discourses, which generally took market reasoning and meritocratic justice for granted. Instead, public concerns focused on increasing social status stratification and the welfare state, with democracy often assessed on the basis of socio-economic outcomes rather than formal parliamentary institutions and being identified more strongly than the elite with traditions, conservative values and rural life. Nationalism functioned as a true ‘collective identity’, shared and positively valued by both elites and the masses. In particular, ethnic and cultural nationalism served as a filter through which contemporary and past periods of independence, as well as the most relevant historic Others (Imperial Russia and Baltic Germans), were evaluated.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Making Identity Count: Estonia 2000
(2025) Kilp, Alar
This report analyses the discursive construction of Estonian national identity in the year 2000, drawing from both elite and mass perspectives. While shared ideals – such as cultural heritage, state sovereignty, responsible governance, and social cohesion – formed common ground, crucial divergences emerged. Elite discourse emphasised patriotism, national culture, and modernisation, whereas popular narratives were more ambivalent, particularly towards nationalism and the political elite. National identity was framed through historical continuity, cultural institutions, language preservation, and symbolic markers such as the national currency (the kroon). Integration debates centred on concerns regarding the Russophone minority and the impact of EU accession on sovereignty and agriculture. Northern Europe, especially Finland and Sweden, was viewed as a normative reference. The legacy of the Soviet Union, imperial Russia, and Baltic Germans remained central to historical self-understanding. The Estonian language, education, and moral values were seen as essential to continued national survival. Overall, identity discourse revealed a dual dynamic: on the one hand, a forward-looking aspiration to become a typical meritocratic, neoliberal market-state; on the other, lingering anxieties tied to the hardships of economic transition, Estonian emigration to the West, persistent poverty, and growing societal insecurity.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Making Identity Count: Estonia 2010
(2025) Kilp, Alar
In 2010, Estonia’s national identity was framed around cultural nationalism and a sense of indigenous independence, embraced by both elites and the broader population. Widespread disillusionment with the political elite was evident, alongside a shared demand for better social welfare and reduced regional inequality. Value debates largely reflected consensus between elites and the public. Both groups supported issues like environmental sustainability but remained divided or uncertain on conservatism and traditional gender roles. An elite-led identity project emphasized economic development, austerity as a marker of effective governance, and digital modernization, culminating in Estonia’s adoption of the euro in January 2011. In contrast, popular discourse focused more on Estonian language, the presence of Russians in Estonia, poverty, inequality, and skepticism toward the market economy. “Significant Others” included the West and the EU—favored more by elites—as well as the Soviet Union and Russia, generally viewed in a negative light. However, the Soviet era was occasionally credited for high living standards and conservative values, while historical Russia was sometimes viewed as supportive of Estonian national aspirations.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Organic Tradition or Imperial Glory? Contradictions and Continuity of Russian Identity Politics
(2017) Morozov, Viacheslav
Russian identity politics and, more broadly, the country’s development in modern times has been conditioned by two constitutive splits: between the imperial elites and the peasant masses, on the one hand, and between Russia and Europe, on the other. The current conservative turn aims to overcome the internal split by attuning state policy to mass consciousness, with its alleged preference for ‘traditional values’. This strategy ignores the fact that today’s Russia is a modern, urbanised society. In the long run, it undermines the Kremlin’s effort to achieve and consolidate great power status.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
“Our ʿirbīt is not like your ʿarabiyya” Linguistic and socio-political change in late antique South Arabia (550 – 850 AD)
(2023-11-24) Koutchoukali, Imar Yacine; Annus, Amar, juhendaja; Webb, Peter A., juhendaja; Gajda, Iwona, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kuuenda sajandi lõpul kadus Lõuna-Araabia tsivilisatsioon, mis oli üle tuhande aasta säilinud, lõpul järsult ära. Näiliselt üleöö hüljati samuti kohalik Lõuna-Araabia tähestik. Kui 8. sajandil püüdsid islami õpetlased Lõuna-Araabia islami-eelset ajalugu kirjeldada oli see nende jaoks muutunud kättesaamatuks. Lõuna-Araabias oli kaks sajandit valitsenud pime aeg. Jeemenis olevad tuhanded raidkirjad räägivad detailides rahvastest kes enne islami tulekut nendel aladel elasid. Need räägivad sõdadest mis nende kuningad pidasid, jumalustest keda nad kummardasid, kellega nad kauplesid ning kuidas nad lahendasid oma juriidilisi konflikte. Enamik raidkirju oli kirjutatud niinimetatud „saaba“ keeles. Saaba keel on üks semiidi keeltest, mille hulka kuuluvad ka heebrea, aramea ning araabia keeled. Kaheksandaks sajandiks p.Kr. oli saaba keel kirjakeelena kasutusest välja langenud ning sellele oli asendunud araabia keel. Lähim analüüs keelelistest erinevustest ning sarnasustest Jeemenis asuvates iidsetes raidkirjades, keskaja araabiakeelsetes teostes ning isegi tänavu kõneldud kohalikes murretes aitab meil valgustada Lõuna-Araabia pimedat aega. Keelelised tõendid näitavad, et araabiakeelsed kõnelejad jõudsid Lõuna-Araabiasse juba 4. sajandil p.Kr, sajandeid enne prohvet Muhammadi sündi. Lõuna-Araabias põrkusid nad kokku kohalike Lõuna-Araabia keelte kui ka Ida-Aafrikast pärinevate keeltega. Pärast islami teket kasvas araabia keele prestiiž püha- ning kantseleikeelena ning tõukis need kohalikud keeled Lõuna-Araabia kõige kaugematele aladele. Samal ajal säilisid osakesed Lõuna-Araabia islami-eelsetest tsivilisatsioonidest. Pärast islami vallutusi vajasid Lõuna-araablased leida erilise identiteedi muslimi eliidi seas. Nad tegid seda kirja pannes rahvuslikud traditsioonid oma esivanematest saavutustest, mis nad seejärel levitasid vastsündinud islami kogukonnas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Rahvuskuuluvuse tähendus riigi ja üksikisiku perspektiivist Eestist Saksamaale 1941. aastal ümberasunute elulooliste andmete põhjal
(2021-07-12) Tark, Triin; Liivik, Olev, juhendaja; Tannberg, Tõnu-Andrus, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Siinne doktoritöö käsitleb rahvuskuuluvuse tähendust inimeste ja riigi vahelistes suhetes 20. sajandi esimesel poolel, kasutades näidisvalimina 1941. aastal Eestist Saksamaale ümber asunud inimeste andmeid. Uurimuse eesmärk on selgitada, kas ja kuidas riiklik rahvuspoliitika mõjutas inimeste käitumist ja vastupidi – mil määral mõjutasid inimeste valikud riikide tegevust. Valimisse hõlmatud inimestest suurem osa puutus uuritaval perioodil kokku nelja riigi – Venemaa keisririigi, Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa – rahvuspoliitikaga. Nende põhimõtteliselt erineva rahvuspoliitikaga riikide käsitlemine võimaldab tuvastada rahvuse ühiskondliku tähenduse universaalseid jooni. Eesmärgi täitmiseks analüüsiti inimeste eluloolisi andmeid, seadusandlust ja rahvuspoliitikat puudutavat dokumentatsiooni ning ühiskondlikke olusid puudutavaid allikaid. Doktoritööst selgus, et üksikisikute rahvuskuuluvuse formaalne määramine osutus 20. sajandi esimesel poolel keeruliseks nii riikide kui ka inimeste jaoks, sest puudusid selged kriteeriumid viimaste rahvuspõhiseks kategoriseerimiseks, ühtsed arusaamad rahvuste olemusest ning takistav tegur oli ka mõlema poole pragmaatiliste kaalutluste domineerimine rahvuse määramisel. Mida suurem oli rahvuskuuluvuse formaalne tähtsus, seda enam olid üksikisikute valikud tingitud olukorrast ning märksa vähem nende harjumuspärasest keele- ja kultuurikeskkonnast. Seetõttu ei õnnestunud riikidel peaaegu kunagi soovitud määral rakendada essentsialistlikke ja objektiivsusele pretendeerinud rahvuse määramise kriteeriume, isegi kui see oli eesmärk ja taolisi põhimõtteid seadustega kehtestada püüti. Samuti ei olnud riigid objektiivsuse rakendamisel põhimõttelised ja järjekindlad, vaid kohandasid seisukohti vastavalt pragmaatilistele huvidele ning inimeste käitumisele. Üksikisikute valikutel oli riiklikele poliitikatele märkimisväärne mõju, ehkki arvuliselt oli muutliku ja ebamäärase rahvuskuuluvusega inimesi ühiskonnas marginaalselt.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Russia’s National Identity Report - 2020
(2025) Nurseitova, Aigerim
In 2020, the dominant Russia’s national identity narrative is one of State-Centric Stability, which highlights the elites’ desires to unify the national identity around legitimate authority, historical continuity, and traditional values. These discourses are challenged by the mass disillusionment and disappointment over social inequalities and in-justices. Elite’s State-Centric Stability discourse emphasizes sovereign statehood, political stability, historical continuity, and moral order. This discourse presents strong centralized authority as both legitimate and necessary, anchors national identity in the memory of the Second World War, and frames traditional social values as essential to cohesion. External actors—particularly the United States and the West—are portrayed as adversarial, reinforcing significance of sovereignty and justifying political centralization. This dominant narrative is countered by a competing set of discourses that emphasize institutional distrust, systemic corruption, class inequality, and social disillusionment. They expose the gap between official narratives of stability and the lived realities of injustice ordinary masses are exposed to daily. Authority, law, and economic order are thus assessed as hollow or selectively applied, even when individual actors are portrayed sympathetically.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Russian National Identity in 2010
(2023) Morozov, Viacheslav
The dominant theme in Russian identity discourse is ‘conservative modernisation’. It defines Russia first and foremost by relating it to the hegemonic Western modernity and constantly questioning the country’s belonging to Europe. As a consequence, it advocates cautious reform while emphasising political stability as the primary value. The only significant counter-discourse is centred around the concept of class: it problematises social inequality, corruption and the power of bureaucracy. The other distinct features of the national identity discourse are the relatively low prominence of foreign policy themes and historical Others. Findings indicate that Dmitry Medvedev’s modernisation, although far from being an idiosyncratic project of a temporary and insignificant political leader, resonated to some extent with the wider society. The ground was prepared by the centuries-old Russian tradition of self-Orientalisation (mostly by constantly comparing the Russian realities with the idealised image of the West), combined with the fundamentally modern self-understanding of most Russians. The Russian people also appreciated the prospect of further improvements in their quality of life while continuing to live in an open country. There was a consensus regarding the need to maintain stability; the programme of gradual reform promoted by the government was not reflected in the mass identity discourse in either positive or negative way. The dominant discourse also emphasised unity and the strong state. These aspects were, however, challenged by the alternative discourse, which re-articulated Russia’s identity in terms of class difference and widespread social injustice. Corruption and the feeling of powerlessness in the face of the ruling elites were major elements of the mass discourse in 2010. The Soviet past was still an important element of national identity, but we did not find any strong predominance of either negative or nostalgic attitude. This is particularly relevant to the memory of Stalinism, which was not a major element of national identity discourse outside of history textbooks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Russian Society and the Conflict in Ukraine: Masses, Elites and National Identity
(Bristol: E-International Relations, 2017) Morozov, Viacheslav
This chapter looks at how Russian society reacted to the conflict in and with Ukraine. The main object of interest is popular views of the conflict and its context, and in particular the way these views are conditioned by nationalism and the national identity discourse. The mass support for the Kremlin cannot be explained as just a result of the official propaganda. It hardly creates any new meanings: rather, it feeds on the mass common sense. The way the ordinary Russians comprehend the conflict in and with Ukraine is fundamentally conditioned by nationalism, combined with the distrust of the West, but this nationalism is not necessarily xenophobic and aggressive. While the concept of Russia as a divided nation is key to the understanding of Russian national identity and foreign policy, it is also extremely vague and open to a number of incompatible interpretations. It can be read in ethnic nationalist, imperialist and even civic terms. As a result, Russian nationalism can, in principle, be compatible with a rather broad range of actual policies.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Sepistades natsiooni: taasiseseisvunud Eesti etnopoliitilised konfliktid
(2015-02-25) Lokk, Reigo
Kaasaegsed riigid seisavad sageli silmitsi pakiliste probleemidega, kuidas tagada mitte üksnes oma administratiivsüsteemide toimimine ja territoriaalne julgeolek, vaid saavutada ka teatavat sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ning kultuurilist ühtlustatust ühiskonnas, mis tihtipeale on rahvuslikult killustunud või koosneb koguni teineteise suhtes antagonistlikest etnilistest gruppidest. Seepärast tegelevad keskvõimud neis reeglina nii alalise riigikujunduse kui rohkem ehk vähem pingeid külvava natsiooniloomega. Antud väitekiri käsitlebki nimetatud protsessidega seotud etnilise värvinguga poliitilisi vastasseise taasiseseisvunud Eestis. Töö eesmärgiks on selgitada välja postkommunistliku Eesti rahvuse-ehituse üldised tunnusjooned ning demonstreerida siinkohal peamisi valitsusorganite poolt algatatud ametlikke abinõusid koos nende elluviimisel esile kerkinud katsumustega. Selle nn demograafilises dimensioonis uuritakse Eesti lähimineviku rändepoliitilisi initsiatiive. Rahvuskujunduse kultuurilisest küljest lahatakse aga keele-, haridus- ja infopoliitika sfääri ning avaliku ruumi sümboolse eestistamise katseid. Riigi-ehituslike aspektide analüüsi raames lasub põhirõhk regionaalse ja majandusliku iseloomuga ettevõtmistel. Ühtlasi harutatakse uurimustöös põhjalikumalt lahti Kirde-Eesti venekeelsetes regioonides vallandunud separatismitendentse. Sondeeritakse, kui tugevad ja mis laadi nood ambitsioonid olid, kuidas idanesid ning mil moel vastavad algatused viimaks summutati. Töö tulemused lubavad järeldada, et iseseisvuse taastanud Vabariigi rahvustavad praktikad olid erinevatel põhjustel küllalt protektsionistlikud ning etnilisi Teisi tõrjuvad, iseäranis 1990-ndatel aastatel. Sajandivahetusel muutus Eesti etnopoliitika nii välismaistest kui sisemistest ajenditest lähtuvalt veidi kaasavamaks ja rahvusloome strateegilist arsenali mõnevõrra täiustati. Siiski jäi riigi poliitikat tervikuna iseloomustama nn etniline kontrollivus. Selle mõjusid Eesti rahvuskujunduse sihtidele võib lugeda valdkonniti üsna eripalgelisteks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The right to truth - a 'gentle civiliser' of an unpredictable past
(Tartu Ülikool, 2014) Rikka, Mariann; Mälksoo, Lauri, juhendaja; Tartu Ülikool. Õigusteaduskond; Tartu Ülikool. Avaliku õiguse instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Творчество М.Н. Загоскина в процессе формирования русской национальной идеологии
(2022-12-01) Ящук, Екатерина; Киселева, Любовь, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töö peamine eesmärk oli näidata, kuidas Mihhail Zagoskini (1789–1852) ilukirjanduslik proosa ja eelkõige tema romaanid on seotud vene rahvusluse ideoloogiaga. Varem ei ole sellest aspektist kirjaniku tegevust vaadeldud. Zagoskini looming arenes Venemaal intensiivse ideoloogilise sätestuse taustal: rahvusliku ideoloogia kujunemine, ametliku rahvusluse doktriini väljakuulutamine 1833. aastal Sergei Uvarovi triaadis “õigeusk – isevalitsus – rahvuslikkus”; 1840. aastatel – slavofiilide teooriad. Sisenedes kirjandusse ajal, mil “arhaistid” (Aleksander Šiškovi järgijad) ja “novaatorid” (Nikolai Karamzini järgijad) vastandusid, jäi Zagoskin, nagu väitekirjas näidatud, arhaismi ideedele truuks kogu oma loomingu vältel. Töös analüüsitakse Zagoskini loomingulise süsteemi arengut, mis kajastus eelkõige tema ajaloolistes romaanides. Töös on esitatud hüpotees, et Zagoskini teoste erakordne populaarsus tulenesid tema pöördumisest “moodsate” žanrite poole, tema proosa kunstilistest väärtustest ja ka kirjaniku omapärasest natsionalismist, mis on raskesti sobitatav tema kaasaegseid köitvatesse keerulistesse filosoofilistesse konstruktsioonidesse. Zagoskin oli “teisejärguline” kirjanik, filosoofia oli talle võõras, kuid just tema vaated ergutasid keskmise lugeja ajaloolist kujutlusvõimet. Väitekirjas on erilist tähelepanu pööratud kirjaniku loominguliste strateegiate kirjeldamisele, mille eesmärk oli ajalooliste ja kaasaegsete näidete varal näidata, mis on vene rahvas. Arvestades tema teoste populaarsust, võib Benedict Andersoni terminit kasutades öelda, et Zagoskin osutus üheks vene rahvuse “leiutajaks” oma lugejaskonnale. Tema rahvuslikus “kujutluses” ei vastandu rahvus ja impeerium, vaid nad täiendavad üksteist. Kirjaniku loodud narratiivsed skeemid ja ajaloolised müüdid, kogu oma näilise intellektuaalse piiratuse juures, osutusid atraktiivseks mitte ainult tema kaasaegsetele, kes ootasid pikisilmi “vene Walter Scotti” teoste ilmumist, vaid ka meie aja laiale lugejaskonnale, kelle arusaamad ajaloolisest minevikust ja olevikust on siiani suuresti sõltuvuses romantilisest natsionalismist ja impeeriameelsest ideoloogiast.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Трансформация марийской религиозной традиции в постсоветский период
(2017-10-10) Алыбина, Татьяна; Леэте, Арт, juhendaja; Пурынычева, Галина, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Animistliku religioosse kultuuri eksisteerimine 21. sajandil näitab mütoloogilise maailmapildi püsimist tänapäevases ühiskonnas. Teostatud uurimus tõestab, et mari usutraditsioonides on säilinud seos traditsioonilise maailmapildi ja rituaalse praktikaga, mis võimaldab kasutada mari religiooni etnilise identiteedi ühe koostisosana. Ühiskondliku arengu murranguhetkedel lülitatakse etniline usund vaimse praktikana ühiskondlik-poliitilise arengu voogu ja see tugevdab usku ideeliselt rahvusliku taassünni protsessis. Mari religioosne traditsioon täidab jätkuvalt rolli rahva identiteedi ülesehitamise toena ja rahvuslik omapära jääb seotuks vaimse kultuuri väärtustega. Tänapäeval ilmneb mari religioosne liikumine eelkõige Mari traditsioonilise religiooni “Mari kumaltõš” (MTR) organisatsiooni tegevuse kaudu. Organisatsiooni juhid mõjutavad mari religioosse traditsiooni kontseptsiooni arengut. Ajakirjandusliku kajastuse kontekstis esinevad palvuste korraldajatena mari usu kogukonnad ja ühendusse kuuluvad ohvripapid. Uurimistöö algfaasis esitasin hüpoteesi, et mari religioosne traditsioon on otseselt sõltuv regiooni poliitilisest ja ühiskondlikust olukorrast. Eeldasin, et hooajaliste ja olmerituaalide traditsioon kaotab ajapikku väärtust tänapäevase külaühiskonna jaoks. Osalusvaatluse meetodi rakendamine võimaldas tuvastada mari usuliikumise teise osapoole – animistlike palvuste elava traditsiooni. Ekspeditsioonidel kogutud materiaali analüseerimine näitab, et kohalikud palvetamise praktikad jäävad konservatiivsemaks, järgides patriarhaalsemaid traditsioone. Liikumise üksikute liidrite poliitika või sotsiaalse keskkonna tingimused (nagu usuvastane propaganda või “paganliku taassünni” lained) loomuliku külaanimismi kihistust oluliselt ei mõjuta. Samas tuleb tunnistada, et välised asjaolud siiski mõjutavad kaudselt animistlikku maailmataju ja rituaalset praktikat. Muutused külaanimismi arengus toimuvad sõltuvalt tavade järgijate maailmavaatest, sest usulised ettekujutused arenevad ümbritseva tegelikkuse tingimustes. Praeguseks hetkeks on need tingimused määratud polükonfessionaalse multikultuurilise keskkonna, spetsiifilise poliitilise süsteemi, sotsiaalsete ja ökoloogiliste probleemide, linnastumise ja üldise globaliseerumisprotsessi poolt.