Oskar Masing und die Geschichte des Deutschbaltischen Wörterbuchs
Kuupäev
2009-10-01T13:08:55Z
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Abstrakt
Die deutsche Sprache im Baltikum als die Sprache einer deutschsprechenden Oberschicht hat eine lange Geschichte, die in die Zeit der Kreuzzüge und der Ostkolonisation der Deutschen zurückreicht. Im Laufe einer jahrhundertelangen Entwicklung bildete sich im Baltikum eine auf einer hanseatischen niederdeutschen Schicht basierende und durch estnische, lettische, schwedische, französische und russische Einflüsse bereicherte Variation des Hochdeutsch heraus, die hier bis zur Umsiedlung aller baltischen Deutschen nach Deutschland zu Beginn des Zweiten Weltkrieges im Jahre 1939 bestand. Die Erforschung des baltischen Deutsch begann schon im Zuge der Aufklärung (Bergmann, Hupel) und wurde im 19. und 20. Jh. fortgesetzt (Sallmann, Gutzeit, Suolahti, Ojansuu, Kiparsky, Masing, Mitzka, Hentrich, Schönfeldt). Nach dem Ersten Weltkrieg wurden in Riga (Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde) und Dorpat/Tartu (Gelehrte Estnische Gesellschaft) zwei Wörterbuchausschüsse in Leben gerufen, um ein wissenschaftliches, die ganze bisherige Forschung umfassendes Deutschbaltisches Wörterbuch zusammenzustellen. Im Laufe der Zeit verschlief die Wörterbucharbeit in Dorpat und nach einem sog. Wörterbuchstreit 1927−1928 wurde die Tätigkeit nur von dem Rigaer Ausschuss getragen. Den Rigaer Ausschuss leitete Oskar Masing (1874−1947), Germanistikprofessor des Herder-Instituts, der durch die Beteiligung des Wörterbuchunternehmens am Kartell der deutschen Dialektwörterbücher in der zweiten Hälfte der 1930er Jahre aus Deutschland auch finanzielle Unterstützung erhielt und das Manuskript 1939 fast druchreif werden ließ. Fast die ganze, äußerst umfangreiche Arbeit, ging im Krieg verloren.
Ein erneuter Versuch, das Wörterbuch zusammenzustellen, wurde in den 1950er Jahren in Deutschland von Walther Mitzka und Alfred Schönfeldt gemacht. Leider blieb auch dieses Wörterbuchunternehmen unvollendet und das gesammelte, umfangreiche Material befindet sich seit 2005 im Archiv des Herder-Instituts – des zentralen Forschungsinstituts für Ostmitteleuropaforschung – in Marburg.
Saksa keele ajalugu Baltikumis ulatub tagasi idakolonisatsiooni ja risitisõdade ajajärku. Sajanditepikkuse arengu tulemusena kujunes Baltikumis välja saksa kirjakeele nn kohalik variant − baltisaksa keel, mis baseerus hanseaatlikul alamsaksa keelel ning mis oli tugevasti mõjustatud eesti, läti, rootsi, prantsuse ja vene laenudest. See keelevarieteet püsis Baltikumis kuni baltisakslaste ümberasumiseni Saksamaale 1939. Baltisaksa keele uurimise ning leksikograafiliste katsetustega tehti algust valgustuse kiiluvees (Bergmann, Hupel) ja jätkati 19. ja 20. sajandil (Sallmann, Gutzeit, Suolahti, Ojansuu, Kiparsky, Masing, Mitzka, Hentrich, Schönfeldt). Peale Esimest maailmasõda loodi Tartus (Õpetatud Eesti Selts) ja Riias (Riia Muinasteaduste Selts) − pidades silmas muutunud poliitilisi ning sotsiaalmajanduslikke ja -kultuurilisi olusid − kaks sõnaraamatukomisjoni, millede ülesandeks oli suure teadusliku Baltisaksa sõnaraamatu koostamine. Antud sõnaraamat oleks kokku võtnud kogu senise uurimistöö ning fikseerinud baltisaksa keele nii ajaloolises kui ka kaasaegses võtmes. Aja jooksul sõnaraamatualane tegevus Tartus soikus ning peale nn. sõnaraamatutüli 1927−1928 kandus tegevus üle Riiga. Riia sõnaraamatukomisjoni juhtis baltisaksa erakõrgkooli Herderi instituudi germanistikaprofessor Oskar Masing (1874−1947), kes täna osalemisele Saksa murdesõnraamatute kartellis sai 1930. aastate teisel poolel ka rahalist toetust Saksamaalt, mille toel sõnaraamat 1939. aastaks peaaegu trükivalmis sai. Paraku hävisid sõnaraamatuarhiiv ning peaaegu kogu käsikiri Teises maailmasõjas. 1950. aastatesse jääb teine katse suure baltisaksa sõnaraamatu koostamiseks (Walther Mitzka ja Alfred Schönfeldt), paraku jäi ka see üritus lõpetamata ning käesolevaks hetkeks on ulatuslik kogutud materjal jõudnud Marburgis asuvasse Keskidaeuroopa uurimiskeskusesse Herderi-Instituuti.
Saksa keele ajalugu Baltikumis ulatub tagasi idakolonisatsiooni ja risitisõdade ajajärku. Sajanditepikkuse arengu tulemusena kujunes Baltikumis välja saksa kirjakeele nn kohalik variant − baltisaksa keel, mis baseerus hanseaatlikul alamsaksa keelel ning mis oli tugevasti mõjustatud eesti, läti, rootsi, prantsuse ja vene laenudest. See keelevarieteet püsis Baltikumis kuni baltisakslaste ümberasumiseni Saksamaale 1939. Baltisaksa keele uurimise ning leksikograafiliste katsetustega tehti algust valgustuse kiiluvees (Bergmann, Hupel) ja jätkati 19. ja 20. sajandil (Sallmann, Gutzeit, Suolahti, Ojansuu, Kiparsky, Masing, Mitzka, Hentrich, Schönfeldt). Peale Esimest maailmasõda loodi Tartus (Õpetatud Eesti Selts) ja Riias (Riia Muinasteaduste Selts) − pidades silmas muutunud poliitilisi ning sotsiaalmajanduslikke ja -kultuurilisi olusid − kaks sõnaraamatukomisjoni, millede ülesandeks oli suure teadusliku Baltisaksa sõnaraamatu koostamine. Antud sõnaraamat oleks kokku võtnud kogu senise uurimistöö ning fikseerinud baltisaksa keele nii ajaloolises kui ka kaasaegses võtmes. Aja jooksul sõnaraamatualane tegevus Tartus soikus ning peale nn. sõnaraamatutüli 1927−1928 kandus tegevus üle Riiga. Riia sõnaraamatukomisjoni juhtis baltisaksa erakõrgkooli Herderi instituudi germanistikaprofessor Oskar Masing (1874−1947), kes täna osalemisele Saksa murdesõnraamatute kartellis sai 1930. aastate teisel poolel ka rahalist toetust Saksamaalt, mille toel sõnaraamat 1939. aastaks peaaegu trükivalmis sai. Paraku hävisid sõnaraamatuarhiiv ning peaaegu kogu käsikiri Teises maailmasõjas. 1950. aastatesse jääb teine katse suure baltisaksa sõnaraamatu koostamiseks (Walther Mitzka ja Alfred Schönfeldt), paraku jäi ka see üritus lõpetamata ning käesolevaks hetkeks on ulatuslik kogutud materjal jõudnud Marburgis asuvasse Keskidaeuroopa uurimiskeskusesse Herderi-Instituuti.