| dc.description.abstract | Magistritöös vaadeldakse 21. sajandi alguse eesti teatri lavastusi, mille määratlemiseks on võetud kasutusele mõiste “pärimusteater” – Von Krahli Teatri ja Nargen Opera Veljo Tormise triloogia lavastused “Eesti ballaadid” (2004), “Eesti naiste laulud” (2006) ja “Eesti meeste laulud” (2008) ning mitmed Anne Türnpu jt lavastused. Töös analüüsitakse, kuidas pärimuslik aines ja rahvaluule poeetika moodustavad etenduses sümbioosi kaasaegse teatri esteetikatega. Uuritakse, milliseid esteetilisi valikuid on tinginud rahvaluuletekstide sisemine struktuur ning milliste vahendite abil muudetakse pärimuslik aines, mille märgisüsteem ei ole enam loomulik osa kultuuriprotsessist ega ilma eriteadmisteta arusaadav, etenduse vaatajale mõistetavaks. Pärimusteater ei ole arhailise materjali poole pöördumisest hoolimata mineviku rekonstrueerimine, vaid lavastustes tekib sümbioos mitme kultuurikihi elementidest. | et |
