Ajakirjanduskriitika ajakirjanduse rollist Eesti ühiskonnas 2011-2012
Abstract
Analüüsisin uurimistöös aastatel 2011-2012 ilmunud ajakirjanduskriitilisi arvamusartikleid, mille autorid ei ole ajakirjandust õppinud ega ise ajakirjanduses töötanud. Töö eesmärk oli saada teada, millisena kujutavad ajakirjandust valdkonnavälised arvamusliidrid − millisel tasandil ajakirjandust kirjeldatakse, millised ajakirjandusest rääkimise diskursused esile kerkivad ning milliseid rolle ajakirjanduselt ühiskonnas oodatakse.
Uurides 16 arvamusartiklit kriitilise diskursusanalüüsi meetodil selgus, et kuigi iga kirjutaja isiklikud hoiakud ja motivatsioon artikli kirjutamiseks olid erinevad, leidus siiski arvamustes palju sarnaseid ootusi, etteheiteid ja hoiakuid.
Ajakirjandust käsitleti peamiselt institutsiooni tasemel ning igasugust konkreetsete väljaannete ja ajakirjanike nimede välja toomist välditi. Kirjutajad ei eristanud isegi erameediat ja avalik-õiguslikku ringhäälingut. Mitu autorit liigitasid ajakirjandust uudisvooks ja uurivaks ajakirjanduseks, millest vaid viimast pidasid kvaliteetseks ja tõsiseks ajakirjanduseks. Diskursustest joonistusid kõige selgemalt ajakirjandusest rääkides välja äridiskursus ehk meedia muutumine tavaliseks teenuseks, mille tegijate eesmärk on võita võimalikult palju kliente ja teenida raha, ning neljanda võimu diskursus, mille puhul tõdeti, et ajakirjandusel on tänapäeval ühiskonnas arvestades oma ärihuvisid liiga suur võim. Seega heideti ajakirjandusele ette avalikkuse huvide teenimise välja vahetamist kommertshuvide vastu.
Ootused ajakirjanduse rollile demokraatlikus ühiskonnas on autoritel traditsioonilised ning ühtivad McQuaili (2003) välja toodud peamiste ajakirjanduse rollidega − otsida ja vahendada tõde, valvata ühiskonna institutsioonide tegevuse üle, filtreerida infovoost välja ja tuua auditooriumini oluline ning aidata kaasa rahva ühtse identiteedi ja solidaarsuse kujunemisele.
Kõige murettekitavam on tulemus, et Eesti ajakirjandust ei käsitletud enamasti kui head tegelast, vaid pigem kui kedagi, kes on oma huvide peal väljas, moonutab infot ja käitub inimestega, sh riigivalitsejatega ebaõiglaselt. Võib öelda, et analüüsitud arvamusartiklid olid valdavalt siiski pigem konkreetsete isikute emotsionaalsed sõnavõtud kui ajakirjanduse rolli demokraatlikus ühiskonnas reflekteerivad analüüsid. Lisaks saab analüüsi tulemustest järeldada, et kokku on põrganud inimeste traditsioonilised ootused ajakirjandusele ning ajakirjanduse enda identiteedikriis, mille tulemusena valitseb avalikkuses segadus ja pahameel, mille lahendust polegi veel võimalik ette näha.
Arvamusliidrite ajakirjanduskriitiliste arvamusartiklite analüüsimine oli huvitav ja selle teemaga võiks kindlasti ka edasi minna, võrreldes näiteks ajakirjanike ja meediateadlaste ning meediaväliste arvamusliidrite samal perioodil kirjutatud ajakirjanduskriitikat või lugejakirju. Samuti võiks uurida põhjalikumalt ajakirjanduse ja ajakirjanike mainet inimeste silmis.