Seadusloomefunktsioon täidesaatvas ja seadusandlikus institutsioonis
Kokkuvõte
Seadusloomefunktsiooni teostamisega ei tegele enamasti vaid üks seadusandlik institutsioon, kuigi nimi võib nii ekslikult viidata. Seadusloomes osalevad peamiselt täidesaatev võim (eesotsas ministeeriumidega) ning parlament, kuid võimalus on ka rahval läbi rahvaalgatuste ning teatud riikides kohtutel. Töö eesmärk on uurida seadusloomefunktsiooni raames tehtava töö jaotust ning selle erinevusi parlamendi ja täidesaatva võimu asutuste vahel. Töö teoreetilises osas lähtutakse ratsionaalse valiku ja institutsionalismi teooriast, mille kohaselt mõjutavad institutsioonide ülesehitusest tulenevad eripärad neis institutsioonides tegutsevate osapoolte valikuid ja käitumist. Töös argumenteeritakse, et seadusloome töö mahtu parlamendis mõjutavad eeskätt avalikkuse huvi, eelnõude mõju ja eelnõude mahukus. Nimetatud tegurid mõjutavad parlamendi tööd läbi parlamendi alagruppide.
Püstitatud hüpoteeside kontrollimiseks kasutati kvantitatiivset andmeanalüüsi. Töö tulemusel selgus, et keskmiselt tehakse ministeeriumides eelnõudega ca 20% rohkem tööd kui parlamendis, kuid erinevus kahe institutsiooni vahel kaob piisava avalikkuse huvi ilmnedes parlamendi tasandil. Kuigi seda ei saa kastutavate andmete põhjal tõsikindlalt kinnitada, viitavad tulemused sellele, et lisanduv töömaht parlamendis tuleneb eeskätt opositsiooni aktiveerumisest. Opositsiooni mõju on aga seadusloomele kaheldav, kuna tavapäraselt opositsiooni algatatud ettepanekud parlamendi heakskiitu ei saavuta. Sellest ei saa järeldada, nagu arvamust avaldanud osapooled ei saavuta oma soovitud eesmärke, kuna nende tehtud ettepanekud võivad leida kajastust juhtivkomisjoni muudatusettepanekutes.