Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate käsitused täienduskoolituste seostest igapäevapraktikaga
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Töö eesmärk oli anda ülevaade sotsiaaltöötajate käsitustest täienduskoolituste ja igapäevapraktika seoste kohta. Töö teoreetiline osa oli üles ehitatud elukestva õppe teooriale, kus kirjutasin pikemalt lahti täiskasvanuhariduse ning täienduskoolituste olemuse. Täienduskoolitused on väga oluliseks osaks sotsiaaltöötaja igapäevapraktikas, seda näitab ka sotsiaaltöö kutsestandard (2014), kus on koolitustel osalemine sätestatud ühe enesearendamise osana. Sisuanalüüsi koostasin kolme viimase aasta jooksul läbitud koolituste põhjal, millele sotsiaaltöötajad tähendusi omistasid. Andmete analüüsimisel kasutasin kvalitatiivset sisuanalüüsi (Mayring, 2000), mis võimaldab leida, analüüsida ning esitada erinevaid teemasid ning alateemasid, mis andmetest ilmnevad. Uurimuse tulemused näitavad, et täienduskoolitused on sotsiaaltöötaja professionaalse arengu seisukohast olulised. Koolitused on andnud igapäevapraktikale uue vaatenurga, laiendanud silmaringi ning ning andnud infot valdkonnas tehtavate muudatuste kohta, samal ajal on raske nimetada konkreetseid teadmisi ja meetodeid, mida ollakse koolitustelt omandanud. See tuleneb tõenäoliselt sellest, et õpitut ei reflekteerita. Silmaringi avanemine, professionaalsed lektorid, praktilised näited, põnevad meetodid ja tagasiside andmine on elemendid, mis muudavad koolitustel käimise sotsiaaltöötajatele nauditavaks.
Sotsiaaltöötajad tunnetavad koolitusvajadust mitmetel teemadel: klienditöö, eneseabi, seadusandlus ja erialaväline areng. Vajadus suurema kollegiaalse koostöö järele on käesoleva
uurimuse üks suurimaid leide. Sotsiaaltöötajad rõhutasid eriliselt, et täienduskoolitusel käimine on võimalus näha kolleege, kellega muidu tööalaselt väga vähe kokku puututakse. Uurimusele seadis piirid see, et antud meetodiga ei saanud uurida mõju ning seetõttu uurisin sotsiaaltöötajate käsitusi koolitustel omandatu igapäevapratikas rakendamisest. Edaspidi oleks kindlasti huvitav edasi uurida teist osapoolt, antud juhul tööandjaid, mida nemad arvavad täienduskoolituse vajadusest oma töötajatele (värskemat informatsiooni, kui 2012. aasta uuring); samuti saaks intervjueeritavate arvu suurendada, et leitud tulemusi oleks võimalik üldistada.