Võõras kõne Tõnu Õnnepalu „Hinnas“

Abstract

Töö eesmärk on kirjeldada ja selgitada, millisel kujul ja millistes funktsioonides esineb võõras kõne Tõnu Õnnepalu „Hinnas“. Kas tsitaatide rohkuses kaotab tsiteerija oma hääle ja autentsuse, nii et selle asemel on kollaaž jäljendatud mõtetest ja sõnadest? Või vastupidi, manipuleerib ta võõra kõnega nii, et uues kontekstis muundub nende tähendus, tekitades uue ja ainulaadse tekstimaailma? Soovin analüüsiga osutada sellele, et võõra kõne ja jutustaja diskursuse vahelises dünaamikas avaldub otseselt protagonisti maailmapilt, tema suhe ümbritsevaga. Avaramas mõttes on töö eesmärk rõhutada stilistilika ja keele-esteetika uurimise olulisust kirjanduses. 4 Töö sisu on neljas peatükis. Esimeses refereerin Mihhail Bahtini teooriat võõrast kõnest, heteroglossiast ja dialoogilisusest. Teise peatüki eesmärk on esitada ülevaade tsiteerimisviisidest ehk keelelistest vormidest, milles võõras kõne tekstis esineda võib. See peatükk tugineb minu eesti keele alal kirjutatud seminaritööle, mida juhendas professor Renate Pajusalu. Kolmas osa annab lühikese ülevaate „Hinna“ süžeest ja retseptsioonist. Analüüsi põhiosa on koondatud neljandasse peatükki, milles eritlen „Hinna“ dominantsemaid võõra kõne diskursusi; teoreetilise osa ilmestamiseks on mõned tekstinäited „Hinnast“ toodud välja juba esimeses ja teises peatükis. Kokkuvõttes annan ülevaate uurimistulemustest ja osutan käesoleva tööga haakuvatele edasistele uurimissuundadele.