Muusikakriitika väärtushoiakud Eesti trükiajakirjanduses
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida muusikakriitika väärtushoiakuid Eesti trükiajakirjanduses ning selgitada, kuidas need kultuuriväljal suhteid organiseerivad. Töö põhineb kaheksa Eesti ajakirjandusväljaande kolme kuu materjali kvalitatiivsel sisuanalüüsil. Valimisse kuuluvad täielikult riigi poolt rahastatud Sihtasutuse Kultuurileht väljaanded Sirp, Teater.Muusika.Kino ja Muusika, üldlehed Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress ning kultuuriväljaanded Müürileht ja KesKus.
Kõnealune töö lähtub väärtushoiakute tuvastamisel nii klassikalisest esteetikateooriast (Immanuel Kant) kui ka muusikaesteetika vanematest ja uuematest käsitlustest (Roger Scruton), aga selle teoreetiliseks keskmeks on kultuurisotsioloog Pierre Bourdieu maitse- ja väljade teooria ning temast inspireeritud muusikasotsioloogide uurimistöö (Simon Frith, Motti Regev jt).
Toetudes magistritöö autori bakalaureusetööle (Järvekülg 2012) ning värsketele Eesti kultuuriajakirjanduse uuringu tulemustele, kinnitab antud töö, et Eesti trükiajakirjanduse muusikakriitikat võib vastavalt eelistatud kajastamiseks valitud objektidele vaadelda polariseerununa: Sihtasutuse Kultuurileht väljaannetes domineerib klassikalise muusika kajastus kontserdiarvustuse vormis ning ülejäänud väljaannetes popmuusika kajastus plaadiarvustuse vormis.
Tulemustest selgub, et Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete muusikakriitikas avalduvad positiivsed väärtused nagu professionaalsus, romantiseeritud „kunst kunsti pärast” ideoloogia, traditsioon ja haridus, mille kaudu ilmnevad ringkonnale omane institutsionaalne hoiak, universaalse „õige” taotlus ning ka otsesed negatiivse alatooniga vastandused nii-öelda kommertsialiseerunud massimuusikaga laiemal muusikaväljal.
Üldlehtede, Müürilehe ja KesKusi muusikakriitika baseerub eelkõige aga individualiseeritud, eneseväljenduslikul, personaalselt seostatud käsitlusel, mis on selle grupi läbiv hoiak. Ka nende väljaannete puhul võib leida ühiseid väärtusi, mis on organiseeritud näiteks autentsuse või originaalsuse ümber, aga mida ei pruugita näha üheselt läbi positiivse või negatiivse hinnangu. Kõikvõimalike hierarhiate loomine aga ei välju seejuures popmuusikavaldkonnast.
Sellest võib järeldada, et riigi poolt toetatud väljaannete autorid teadvustavad oma teatavat kõrgemat staatust kultuuriväljal ning tunnetavad, et see on traditsiooniliselt madalamaks peetud muusikavormide poolt ohustatud.
Eeltoodu alusel sobiks intervjuude abil edasi uurida seda, kuidas suhtuks kultuuriväljal tegutsevad professionaalid popmuusika eri vormide võimalikku legitimatsiooni riiklikult rahastatud kultuuriväljaannetes ja ühiskonnas laiemalt. Enne seda peaks aga tuvastama, mida erinevates klassikasfäärides tegutsevad inimesed popmuusikana tajuvad ja mida selle juures väärtustavad.