Erapooletu vaatleja empaatia keskne roll moraalis
Kuupäev
2016
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Käesolevas magistritöös on vaatluse all empaatia roll moraalis – moraalse hinnangu andmise, moraalse motivatsiooni ja moraalse arengu juures. Eesmärgiks on uurida, kas leidub mõnda tüüpi empaatiat, mis on oluline moraalse kompetentsuse erinevate aspektide puhul.
Esimeses peatükis annan ülevaade erinevatest fenomenidest, mida sageli käsitletakse empaatiana. Selgub, et empaatia mõiste defineerimisel puudub konsensus. Teises peatükis tutvustan Jesse J. Prinzi moraaliteooriat ja empaatia käsitlust. Näitan, et Prinz eitab empaatia rolli moraalis, kritiseerides peamiselt empaatia subjektiivsust ja kallutatavust. Kolmandas peatükis pöördun Adam Smithi moraaliteooria juurde, milles on tähtsal kohal sümpaatia. Smithi poolt kirjeldatud sümpaatia on tänapäeva kontekstis mõistetav empaatiana ning seega on selle käsitluse avamine asjakohane antud magistritöö raames. Smith kasutab sümpaatiat erinevatel viisidel, kuid moraaliküsimustes on kõige olulisem see sümpaatia tähendus, mis eeldab erapooletu vaatleja mehhanismi loomist, arendamist ja rakendamist. Sellisele sümpaatiale toetumine saab omada tähtsat rolli nii moraalsete hinnangute andmisel, moraalse motivatsiooni kui ka moraalse arengu puhul. Neljandas peatükis võrdlen Prinzi empaatia ja Smithi sümpaatia käsitlusi ning selgitan, kuidas suudab smithilik korrigeeritud empaatia ületada probleeme, mis prinziliku empaatia puhul ületamatuteks jäävad. Jõuan järeldusele, et erapooletu vaatleja empaatia on seda sorti empaatia, mis omab keskset rolli moraalis.
Kirjeldus
Märksõnad
empaatia, emotsioonid, eetika, kõlbeline areng, Prinz, Jesse J, Smith, Adam