The relationship between thinking and the world in the philosophy of Hannah Arendt

Abstract

Minu lõputöö eesmärk on analüüsida mõtlemise kui tähenduse avamisele orienteeritud tegevuse vahekorda maailmaga Hannah Arendti filosoofias. Mõtlemist piiritleb Arendt Platoni järgi kahekõnena minu ja minu enda vahel, kui olen maailmast eraldunud. Mõtlemisega kaasnev tagajärg on südametunnistus. Maailm on aga Arendti jaoks poliitiline mõiste: maailm kui avalik ruum, mida iseloomustab suhteline püsivus ning mille taustal kodanikud saavad end teostada kõne või tegutsemise läbi. Maailma alusprintsiibiks on mitmekesisus. Sellest johtuvalt on tööd kandev küsimus järgmine: missugune roll, kui üldse, on mõtlemisel maailmas, kui esimene nõuab viimasest eraldumist? Väidan, et kuigi Arendt rõhutab mõtlemise võimet ära hoida moraalne katastroof vähemalt mõtleja enda jaoks, ei peitu selles mõtlemise poliitiline tähtsus. Poliitika mõõdupuuks on maailm, mõtlemise mõõdupuuks aga kooskõla iseendaga. Poliitika vaatenurgast, kus võim sünnib kodanike koostegutsemisest, on mõtlemine impotentne, kuna jagab inimesed singulaarsusteks. Ometi tõuseb Arendti filosoofias pinnale arusaam, et mõtlemine sõltub inimese suhtest maailmaga. See ilmneb, kui uurida Arendti modernismi kriitikat, mille põhijoonteks on uusaja teadusest välja kasvanud umbusaldus meelelise reaalsuse vastu ning traditsiooni hääbumine. Leides end korraga ebakindlas maailmas, hakkab inimene end kui vestluspartnerit umbusaldama. Selgub, et inimese osavõtt maailmast koos teiste inimestega, tagab ka mõtlemisoskuse. Mõtlemise subjektiivsuse ületab aga osustusvõime, mis võtab arvesse teiste inimeste perspektiivid, et tagada mõtte kommunikeeritavus. Traditsioonilise maailmapildi lagunemise järel on otsustusvõime hädatarvilik: tehes mõtlemise kui tähendusele suunatud tegevuse maailmas “nähtavaks”, hoiab otsustusvõime avalikku ruumi alal kasvava tähendusetuse vastu.