Show simple item record

dc.contributor.authorHeinrich, Elisabeth
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondet
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Usuteaduskondet
dc.date.accessioned2019-06-06T13:33:24Z
dc.date.available2019-06-06T13:33:24Z
dc.date.issued2019
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10062/64022
dc.description.abstractKäesoleva töö eesmärgiks oli uurida, milliseks konstrueeritakse uskliku ja religiooni kuvand ning milliseid elemente ja meetodeid selleks kasutatakse. Uurimiseks kasutati kahte Nõukogude Eesti filmi. Mõlemad filmid olid oma ajas selle poolest erilised, et nad kujutasid usutemaatikat. Filmis „Tütarlaps mustas“ on religioossus teost läbiv juhtmõte. Uuritava ajastu kontekstis konstrueeritakse filmis religioossusest ja usklikust inimesest järgnev kuvand: Inimese usklikkus luuakse ühiskonda panustamise takistuseks. Tööl püsimine on uskliku jaoks keeruline, sest tema usulised vaated segavad teistega suhestumist. Usklik on antisotsiaalne, üksildane ning ei huvitu ühiskonnaelust. Selle asemel, et osa saada laiema üldsuse tegevusest, eelistab usklik olla pealtnäha üksinda. Tegelikkuses soovib usklik aega veeta oma jumalaga. Usklikust võib selle tõttu jääda inimpelguri mulje. Usklik püüab jumalale meelepärane olla, aga on selle pärast õnnetu. Musta värvi riietus ja hoidumine kõigest, mis vähegi võiks rõõmu pakkuda on uskliku tunnuseks. Jumal keelab patustamise ja laiendatult kogu lihtrahva tavalise elu. Suhtlus ja armastus kuuluvad sinna juurde. Usklik elab väljamõeldud maailmas. Ta ei tea, mis on ajakohane ja mõtiskleb tihti lõplikust kuulutavate tõdemuste kaudu. Usklik ei ole kursis teaduse ja meditsiini saavutustega ning peab selle pärast kannatama. Kuigi nõukogude ühiskond võimaldaks ka usklikele kõiki teaduse ja meditsiini poolt pakutavaid hüvesid, keelduvad usklikud sellest ja jäävad vaid jumala abile lootma isegi siis, kui nad isiklikult selle pärast kannatama peavad. Religioossus on midagi piiravat, mille küüsist usklik päästa tuleb. Kui usklik puutub kokku ja veedab aega nõukogude ühiskonnas, siis võib ta end leida tõdemuselt, et usk on halb ja maised, inimestega seotud rõõmud on meeldivamad. Usklik on sel juhul sunnitud religioonist loobuma, sest usulised veendumused segavad tema täiel rinnal elamist. 28 Filmis „Ühe suve akvarellid“ on Matilde tegelaskuju läbiv juhtmõte religioossus ja vanade aegade taga igatsemine. Selle ajastu kontekstis konstrueeritakse filmis religioossusest ja usklikust järgnev kuvand: Selle asemel, et ajaga kaasas käia ja nautida ajastu võimalusi, igatseb usklik pidevalt vanu aegu taga, mis olid tema sõnul paremad. Usklik on üksildane. Ajaga kaasas käimine eeldab osavõtlikkust ühiskonnaelust, aga usklikule ei ole see meelepärane. Usklik on ennastohverdav. Kui usklikul oleks valida, oleks ta pidevalt andja positsioonis isegi siis, kui ta hilisemas elus kunagi tehtud otsuste pärast kannatama peab. Usklikud on kaotanud usu kaasinimestesse ja otsivad lohutust kirikust. Umbusaldavad usklikud ei oska abivajajatena kaasinimeste poole pöörduda vaid arvavad, et kõik on jumala tahtmine. Nad otsivad lohutust kirikust, kuid ei leia hingerahu ka sealt, sest vanasti oli kõik parem ja nüüd kõik on muutunud. Uskliku olek on ülejäänud ühiskonna olekust eristatav. Kui usklik saab tähelepanu osaliseks ja annab endast maksimumi, defineeritakse teda ikkagi tema hukkamõistetud usklikkuse kaudu. Mõlemas filmis oli peamiseks sarnaseks usklikku defineerivaks elemendiks ükslidus ja ühiskonnast eraldatud olek. Mõlemad peategelased, Saale ja Matilde, juhindusid oma valikutes ka usust, kuid Saale puhul oli usust juhindumist rohkem märgata. Teda kujutati usklikuna äärmuslikumalt. Matildet saab iseloomustada rohkem vanu aegu taga igatseva mentaliteedi kaudu. Saale ilmsem usklikkus ja usklikkusest tulenev piiratus on ilmselt ka põhjus, miks „Tütarlaps mustas“ pakkus ajakirjandusveergudel rohkem kõneainet usuküsimuse naiivse käsitlemise tõttu. Või kasutati Saale usklikkuse naeruväärset kujutamist ära ja kirjutati religioossust laitev artikkel. Usutemaatika mängis „Ühe suve akvarellides“ oma rolli, kuid kõrvalloona ja usutemaatika kujutamist filmis mainiti ajakirjanduses vähe, enamus juhtudel religioossust mitte õigustavas toonis. Kunstinõukogu hinnangul püüti filmist „Tütarlaps mustas“ luua tolleaegsetest usuvastastest filmidest eristuv teos, mis tegeleks ühiskonnas tähtsa teemaga – üksildus. Religioossusel pidi olema vaid üksildust kandev kõrvaline roll. Siiski jäi filmis usk läbiva teemana püsima. 29 Filmi „Ühe suve akvarellid“ toimikutes puudusid pikad arutelud, aga anti mõista, et peategelane Matilde eluvõõras olek peaks olema tugevalt vastandatud ülejäänud filmis kujutatud olustiku ja tegelastega. Tema usklikkus kuulus sinna juurde.et
dc.description.urihttps://utlib.ut.ee/et
dc.language.isoestet
dc.publisherTartu Ülikoolet
dc.rightsopenAccesset
dc.rightsAutorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Tuletatud teoste keeld 3.0 Eesti*
dc.rights.urihttp://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/3.0/ee/*
dc.subjectreligioonipoliitika Nõukogude Liiduset
dc.subjectuskliku kuvandet
dc.subjectuskliku kuvand Nõukogude Liiduset
dc.subjectreligiooni kujutamine filmiset
dc.subject.otherbakalaureusetöödet
dc.subject.otherreligioossuset
dc.subject.otherreligioonet
dc.subject.otherreligiooniuuringudet
dc.subject.otherreligioosne kasvatuset
dc.titleReligiooni ja religioossuse kujutamine 1960. aas-tate Nõukogude Eestis Lilli Prometi kahe mängu-filmi näitelet
dc.typeThesiset


Files in this item

Thumbnail
Thumbnail

This item appears in the following Collection(s)

Show simple item record

openAccess
Except where otherwise noted, this item's license is described as openAccess