Religioon Eesti dokumentaalfilmis 2010-2018

Abstract

Käsitleval perioodil on Eesti dokumentalistikas kõige rohkem kajastatud kristlust (25 filmis) aga küllaltki palju on ka kohati üksteisega põimuvaid uue vaimsuse välja (9) ning rahvausundi pärimust (8). Kui aga kaht viimati nimetatut ühtsena käsitleda, on neid kokku koguni 17. Maailmareligioonidest on kajastatud islamit (5), budismi (3) ning isegi hinduismi (1) ning neis avaldub teist kultuuri eksotiseeriv diskursus. Kristlus ja islamit ühtsena käsitledes kõnelevad kokku 30 filmi sellest, mida eurobaromeetri uuringute järgi määratleti „usun, et Jumal on olemas“ (16% ja 18%) ning uusvaimsust, rahvausundit, budismi ja hinduismi koos käsitledes on 20 filmi, mille võiks lugeda kajastama „usun mingisugusesse vaimu või elujõu olemasolusse“ (54% ja 50%) (EB 2005; EB 2010). Aga loomulikult on see väga tinglik, sest reaalses elus on erinevad uskumused tihti üksteisega kattuvad. 49 Üldpilt religiooni kujutamises meie dokumentaalfilmides on läbivalt kas positiivne või neutraalne. Probleemid ja negatiivsus religiooni suhtes sisuliselt puuduvad. Religioon on pigem elu mõtestav ja peategelastele lisaväärtust pakkuv nähtus. Kõige rohkem on religiooni käsitletud mõnd vaimulikku ametit pidava portreteeritava kaudu ning üldjuhul on tegu küllaltki eakate (pea)tegelastega. Nooremate inimeste või isegi laste usuelu on kajastatud uue vaimsuse välja puudutavates filmides. Pilt kristlusest on teistest selgelt palju institutsionaliseeritum kui näiteks uusvaimsust või rahvausundit puudutavates filmides. Kõige etableerunumalt mõjub pilt õigeusu maailmast, milles on rõhutatult keskmes klooster või kirik. Maailmausunditest on kajastatud islam, budism ja hinduism ning need filmid on üldjuhul üles võetud väljapool Eestit. Need avalduvad pigem neokolonialistliku kultuurilise teise prisma läbi vaadates eksotiseeritult ning muinasjutuliselt ja vähese seotusega Eesti kultuuri- ja usumaastikuga. Islamit puudutavates filmides on üheks selgeks ja ühendavaks taustteemaks „konflikt ja sõda“. Huvitava paradoksina on samas islamit ennast või islamiusulisi ise kuvatud pigem positiivselt või neutraalselt. Religioon on Eesti dokumentaalfilmis rahu andev ja toetav, mitte konfliktne ja probleeme tekitav ega vägivalda õhutav. Konflikti allikana on tajutav islamit kajastavates filmides, st probleemsed võivad olla mõned islami konservatiivsed religioossed normid ja tavad, mitte konkreetne antagonistlik karakter. Seega religioosselt aktiivset negatiivset karakterit käesoleva kümnendi dokumentaalfilmidest ei leidu. „Karmil pinnal“ on ainus film, kus võib leida religiooni suhte negatiivset konnotatsiooni ja sedagi pigem õrna kriitilise kultuurilise keskkonna kontekstis kui negatiivse vaimuliku tegelase või otsese konfliktina. Sarnast õrna konflikti võib tajuda mõnedes rahvausundit ja uusi vaimseid liikumisi kajastavates filmides, milles vastandumine kristlusele on samuti leitav vastandumisena kultuuriliselt dominantsele peavoolule, aga mitte religioonile või vaimsele sfäärile laiemalt.