Rakendamislõhe: Eesti avaliku sektori töötajate tehisintellekti kasutamise analüüs

Abstract

Bakalaureusetöö uurib, kuidas Eesti avaliku sektori töötajate tajutud tehisintellekti (TI) riskid erinevad akadeemilises kirjanduses kaardistatud riskidest ning kuidas need riskitajud mõjutavad töötajate käitumismustreid TI kasutamisel. Uurimuse fookusasutuseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kus viidi läbi 11 poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude analüüs tugineb Slovici (1987) riskitaju psühhomeetrilisele paradigmale, mille raames hinnati osalejate riskitaju positsiooni hirmu ja tundmatuse dimensioonides, ning inimese ja automatiseeritud süsteemi koostoime raamistikule (Sheridan, 1992; Parasuraman & Riley, 1997; Parasuraman et al., 2000), mille abil klassifitseeriti osalejate käitumine automatiseerimise tasemete järgi. Tulemused näitavad, et osalejate riskiteadlikkus koondus peamiselt nähtavate riskide ümber: andmelekke ja hallutsineerimise risk olid laialdaselt teadvustatud, samas kui algoritmilise kallutatuse, läbipaistvuse puudumise ja küberrünnakute riskid jäid enamiku osalejate riskitajust välja. Lisaks kirjanduses kaardistatud riskidele tõid osalejad esile kaks täiendavat riskikategooriat: inimliku vea riski ning valdkonnateadmiste puudumisest tuleneva riski. Analüüs näitas ka, et riskitaju ja käitumine ei ole lineaarses seoses: keskmise teadlikkuse ja suurema kasutamiskogemusega osalejatel ilmnes tendents kontrolli vähendada, samas kui madalama või sügavama teadlikkusega osalejate järelevalve oli kõrgem. Enamik osalejatest ei poolda tehisintellekti kasutamist piiravaid meetmeid, kuid toetab kasutuspraktikate ja tööriistade ühtlustamist riigi tasandil.