Kreeka elemendi vahendamine Plautuse komöödia „Pseudoluse“ tõlgetes

Abstract

Oma komöödiates rakendas Plautus oma kaasaja ladina keele rikkalikke võimalusi, hilisemal loomeperioodil aga pöördus tema tähelepanu kreeka leksikale, mida ta hakkas aina enam oma näidenditekstides kunstipärasuse nimel kasutama. Ühe sellise aspektiga on seotud antud magistritöö. Nimelt analüüsitakse selles töös kreekapärast keelekasutust „Pseudoluses“ ning sellise leksika edasiandmist inglise-, eesti- ja venekeelsetes tõlgetes. Töö eesmärgiks on analüüsida inglise, eesti ja vene Plautuse „Pseudoluse“ tõlkeid ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas erinevatesse sihtkeeltesse tõlkinud autorid käsitlesid kreekapäraseid elemente edasiandmisega hakkama. Siinjuures toetutakse Andrejs Veisbergi tõlkestrateegiate eristusele [Veisbergs 1997].