Rändepoliitika mõjutatus “rahvusliku julgeoleku” retoorikast: Eesti näitel

Abstract

Antud magistritöö eesmärgiks on leida vastus küsimusele, kuidas on rändepoliitikas julgeolekustatud sisserändetemaatika, nii institutsionaliseeritud tasandil kui ka meedias kajastust leidnud julgeolekustamisaktides. Käesoleva teema diskursusanalüüs tugineb julgeoleku-uuringute Kopenhaageni koolkonna kõneakti teooriale. Analüüsialuseks empiiriliseks juhtumiks on valitud Eesti riigi rändepoliitika ning analüüsis toetutakse ametlikule diskursusele lähtuvalt siseriiklikest strateegiatest ning valitsusasutuste ametlikest rändepoliitika dokumentidest. Analüüsialuste materjalidena käsitletakse lisaks eelnevalt mainitule ka pressiteateid, avaldusi massimeedias (intervjuud, väitlused, arvamusartiklid) ning sõnavõtte konverentsidel. Uurimisalune periood jääb ajavahemikku 2000-2014, tulenevalt asjaolust, et 2000. aastate algusest on sisserände temaatika julgeolekuvõtmes leidnud üha aktiivsemat kajastust. Mõistmaks paremini uurimisalust küsimust, on magistritöös kasutatud mugandatud varianti Lene Hanseni intertekstuaalsest uurimismudelist nr 1 (vt Lisa 1), mis võimaldab läbi diskursusanalüüsi kogutud infomaterjali selgemalt esitada ja kategoriseerida. Analüüsi allosade avamisel on kasutusel ka Kopenhaageni koolkonna teoorial põhinev Juha Vuori kõneaktide julgeolekustamise hindamismudel (vt Lisa 2). Käesolev mudel võimaldab eristada kõneakte intensiivsusest lähtuvalt. Kõneaktide analüüsi tulemusena selgus, et rändetemaatika on Eesti näitel julgeolekustatud nii institutsionaliseeritud kui ka meediakajastuse tasandil. Enim on levinud neutraalse loomuga väitetasandi julgeolekustamisaktid ning väiksemas ulatuses on esindatud radikaalsemaid seisukohti sisserände ja julgoleku vahelistes seostes. Sagedane on sisserände portreteerimine julgeolekuohuna, esitamata konkreetsemat tegevuskava või meetmete kirjeldust.