Näidendi interlingvistilise tõlke osakaal ja roll lavastuses kui intersemiootilises tõlkes ja polüsemiootilises struktuuris

Abstract

See doktoritöö on eelkõige tõlkijatele suunatud rakenduslik uurimus näidendite tõlkimisest ja sellest, kuidas mõjutab näidendi funktsioon ja positsioon lavastuses tõlkija tööd. Uurimusel on kolm põhilist eesmärki. Esmalt soovis autor kaardistada lavastuse polüsemiootilise struktuuri selliselt, et seal oleks oma koht ka näidendi tõlkel. Lavastust käsitletakse siinkohal (tõlke)näidendi intersemiootilise tõlke sihttekstina, kusjuures kaardistatud struktuur moodustab selles tähendust kandvad süsteemid. Kui draamatõlke funktsioon lavastuses on leitud, otsib autor vastust küsimustele, kas ja kuidas mõjutab see funktsioon näidendi tõlget ja tõlkija tööd. Võrdluseks on antud ülevaade levinumatest lähtekohtadest, mis on esinenud draamatõlget käsitlevates teoreetilistes uurimustes viimastel aastakümnetel. Olemasolevate käsitluste taustal tunnetas autor, et nendes puudub praktiline ja metoodiline lähenemine näidendite tõlkimisele, ehk teisisõnu – tõlkija lähenemine tuleneb pigem individuaalsest kogemusest ja puudub süsteemsem praktiline vaade. Lähtudes draamatõlke funktsioonist ja draamatõlke teooriast, pakub autor näidendite tõlkimiseks välja tõlkesemiootilise lähenemise – tõlkija saab laenata töövõtteid oma kõige lähematelt „kolleegidelt“, kes on näitekirjanik ja näitlejad. Näitlejate tööriistakastist saab kasutada Stanislavski meetodiga sarnast lähenemist, ehk mõelda iga tegelase kõne puhul antud olukorrale ja tegelase eripärale ning sellise tunnetuse põhjal luua tõlge, mis toetaks näitleja rolliloomet. Kuna tõlkija käsutuses on eelkõige keelelised vahendid, saab ta luua karakterit sarnaselt näitekirjanikuga, kes annab igale tegelasele oma hääle.

This doctoral thesis is a study about interlingual drama translation in the intersemiotic translation process of staging a play. It is an applied research aimed primarily at translators engaged in translating playtexts. The author of this thesis formulated three research objectives. The first was to map the position of interlingual drama translation in the polysemiotic structure of the stage production, concurrently finding a position for translator between the playwright, the stage producer and actors. This gives ground to the second research objective, which is to determine whether the intersemiotic translation of a stage production has an impact on the interlingual translation of drama. Evidently, drama translation becomes a part of portraying a character, thus transforming its form from written text to spoken words. Based on that, the author set out to offer a practical approach to translating plays, which essentially comprises the work method of actors, i.e. the Stanislavsky system, and the use of language as the primary method for creating a character in translation. Consequently, the translator can approach each character similar to an actor, i.e. imagining themselves in the given situation. But instead of portraying the character with their entire being, translators can portray a character through speech, utilising the entire richness of a language.