Psühholoogiline sekkumine „impulsiivne käitumine liikluses“ ja viha ning impulsiivsuse näitajate seos algajate juhtide liikluskäitumisega

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on uurida autokoolides läbiviidud psühholoogilise sekkumise „Impulsiivne käitumine liikluses“ tulemusi osalejate liiklusrikkumistele ja selgitada viha ning impulsiivsuse näitajate seost nende liikluskäitumisega. Sekkumise autokoolides viisid läbi vastavasisulise koolituse saanud autokoolide lektorid. Uuringus osales 1444 õppurit. Sekkumise tulemuslikkust hinnati aasta peale sekkumiste lõppemist politsei andmebaasist saadud liiklusrikkumiste alusel. Tulemustest selgus, et liiklusrikkujatel oli oluliselt suurem skoor BIS 11 impulsiivsuses t(995) = - 3,286, p = 0,001, AMIS testi adaptiivse impulsiivsuses t(1010) = - 4,839, p < 0,001, DBQ rikkumiste küsimustikus p < 0,001 ja DSI oskuste küsimustikus t(505) = - 3,809, p < 0,001. Sekkumis- ja kontrollrühma liiklusrikkumiste võrdlemisel ei ilmnenud statistiliselt olulist erinevust, küll aga sarnanesid liiklusrikkumiste osakaalud mõlema rühma puhul eelmise sekkumisuuringu sekkumisrühma liiklusrikkumiste osakaaludega. Selline „põrandaefekt“ võibki tuleneda sellest, et liikluskasvatuse muutuste tulemusel ongi autokoolide lõpetajad ohutumad liiklejad ja liikluskultuur on juba suuresti turvalisemaks muutunud.