Demanding subjectivity: the radical right’s use of discursively empty referent objects within a post-foundational logics framework

Abstract

Viimane kümnend on kaasa toonud populistlike ja paremradikaalsete liikumiste kiire kasvu, mis on esitanud väljakutse varasemale status quo’le. Käesolev doktoritöö uurib, kuidas need liikumised konstrueerivad oma identiteeti ja legitimeerivad oma nõudmisi, kasutades diskursiivselt tühje viitepunkte – määratlemata või ebamääraseid tähiseid. Need viitepunktid pakuvad paindlikkust ja mitmetähenduslikkust, samas kui nende ümber luuakse välistavat loogikat. Ernesto Laclau postfundamentaalsele diskursusekäsitlusele tuginedes väidab doktoritöö, et radikaalsed parempoolsed liikumised legitimeerivad end läbi enese-identifitseerimise protsessi, kus iseend määratletakse ülimusliku grupi ainuõigete esindajatena. Selle loogika aluseks on kolm keskset eeldust: ebavõrdsus, vaenulikkus ja eksklusiivsus. Need elemendid moodustavad radikaalse parempoolsuse diskursiivsete praktikate aluse, mis pakuvad eriilmelistele toimijatele ühendavat loogikat, vaatamata ideoloogilistele ja stilistilistele erinevustele. Kolm artiklit illustreerivad seda dünaamikat. Esimene käsitleb Itaalia Matteo Salvinit, näidates, kuidas rahvusvahelisi suhteid kasutatakse rahvuse positsioneerimiseks moraalselt ülimuslikuna, süüdistades samaaegselt vastaseid ühiskondlikes probleemides. Teine uurib konkurentsi Itaalia parempoolsete liikumiste hulgas, paljastades, kuidas populistlikud ja postfašistlikud liikumised konkureerivad rahva positsiooni määratlemiseks, kasutades vaenu ja eitamist autentsuse kinnitamiseks. Kolmas artikkel keskendub Eesti paremradikaalsetele, uurides, kuidas soome-ugri identiteet toimib tsivilisatsioonilise viitepunktina, mille kaudu oma tegevusi õigustatakse. Kuigi need juhtumid kinnitavad jagatud strukturaalse loogika olemasolu, toovad nad ka esile selle kohanemisvõime. Itaalia liikumised identifitseerivad end idealiseeritud suveräänsuse kaudu, samas kui Eesti liikumised keskenduvad tsivilisatsioonilisele identiteedile. Vaatamata erinevustele kasutavad kõik liikumised mitmetähenduslikke viitepunkte, loomaks välistavaid identiteete. Kokkuvõttes jõutakse järeldusele, et paremradikaalsus on nõudmiste kogum, mis keskendub eksklusiivsusele ja vaenulikkusele, vastandudes liberaalse demokraatia loogikale. Käsitledes paremradikaalsust kui loogikat, mitte fikseeritud ideoloogiat, pakub see doktoritöö alternatiivset analüüsivõtet mõistmaks, kuidas need liikumised erinevates kontekstides kujunevad

The past decade has witnessed a surge in populist and radical right movements, challenging the status quo. This dissertation reconceptualizes the radical right as a dispositional logic rather than a fixed ideology, focusing on how it constructs subjectivity through self-interpellation, around discursively empty referent objects. Building on Ernesto Laclau’s post-foundational approach to discourse, the dissertation argues that inequality, enmity, and exclusivity constitute the core demands around which radical right identity coheres. These demands are not reducible to specific ideological content but form the structural conditions enabling radical right discourse to function. Three articles illustrate these dynamics. The first examines Italy's Matteo Salvini, showing how international relations are used to position the nation as morally superior, while adversaries are blamed for societal failures. The second explores the competition within Italy’s right, revealing how populist and post-fascist actors vie to define the nation’s position, using enmity and negation to assert authenticity. The third focuses on Estonia's radical right, showing how Finno-Ugric identity serves as a civilizational marker to justify action. While these examples reaffirm a shared structural logic, they also highlight its adaptability. For instance, Italian actors self-interpellate through idealized visions of sovereignty, whereas Estonian actors fixate on civilizational identity. Despite these differences, all cases reflect the radical right’s ability to exploit ambiguous points of reference to situate exclusionary identities. This dissertation concludes that the radical right operates as a constellation of demands centered on inequality, exclusivity, and enmity, reacting against the logics of liberal democracy. Treating the radical right as a logic rather than a fixed ideology, the study offers an alternative lens of analysis how these movements adapt in different contexts.