Ostpolitik’ist Zeitenwende’ni: kuidas otsustas Saksamaa tarnida relvi Ukrainasse pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 24.02.22

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk on selgitada, kuidas Saksamaa valitsus muutis oma relvatarnete poliitikat pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24.02.22. Töö teoreetiliseks aluseks on valitud ajalooline institutsionalism ning analüüs on viidud läbi tuginedes neljale teooriast pärit tegurile, milleks olid: sisepoliitiline surve, avalik arvamus, väline surve ning väärtushinnangud. Kuni Venemaa täiemahulise sissetungini Ukrainasse keeldus Saksamaa Ukrainale relvade tarnimisest ning keskendus retoorikas hoopis majanduslikule ning diplomaatilisele abile. Pärast Venemaa algatatud sõda aga Saksamaa muutis kurssi ning oli 2023. aasta alguseks saanud Ukraina suurimaks sõjaliseks toetajaks Euroopas. Töö uurib, millistest teguritest lähtuvalt tegi Saksa valitsus sõja esimesel aastal relvatarnete poliitikas otsuseid. Magistritöö uurimusküsimused olid järgnevad: Miks muutis Saksamaa enda seni kehtinud tsiviiljõu poliitikat ning otsustas tarnida relvi Ukrainasse? Kuidas Saksamaa jõudis otsuseni tarnida Ukrainasse tanke Leopard 2? Uurimusküsimustele vastamiseks viidi töös läbi protsessianalüüs, võttes analüüsi alla kaks olulisemat relvatarne otsust sõja esimesel aastal: alustades Saksamaa esimese relvatarne otsusega 26.02.22 ning lõpetades Saksa valitsuse otsusega tarnida Ukrainasse Leopard 2 tanke 25.01.23. Töö tulemusena selgus, et esimese otsuseni 26.02.22 viis Saksa valitsuse, ennekõike seda juhtinud sotsiaaldemokraatliku erakonna ehk SPD ning kantsler Scholzi hoiaku muutus Venemaa osas, mida lisanduvalt toetas aktiivne väline surve ukrainlaste ning NATO ja EL-i liitlaste poolt. Pea aasta hiljem mängis Leopard 2 tarneotsusel rolli avalik arvamus ning tugev sisepoliitiline ning väline surve, mille alla SPD ning kantsler Scholz sattusid. Magistritööst selgub, et Saksa valitsuse relvatarnete poliitikas etendas uuritaval ajaperioodil enim rolli SPD juhtiv ladvik ning seda paljuski kantsler Scholzi isikus, kus esmalt oli määravaks väline surve ning hoiakumuutus Venemaa osas, hiljem aga avalik arvamus ning sise- ja välispoliitiline surve.