Transtsendentsus ja korrastatuse semioos. Pax Romana, Pax Christiana ja Pax Moderna kui ajaloolised konfiguratsioonid

Abstract

Käesolev töö analüüsib korrastatuse kujunemist ja transformatsiooni kolme ajaloolise konfiguratsiooni – Pax Romana, Pax Christiana ja Pax Moderna – näitel. Lähtudes teadmussotsioloogilisest perspektiivist käsitletakse korrastatust semiootilise protsessina, mille keskmes on tähenduslik vahendus. Uurimus näitab, et korrastatus püsib seni, kuni see on veenev. Kui veenvus ja usutavus murduvad, siis algab korrastatuse transformatsioon, mille käigus kujunevad uued tähendusraamid. Ajaloolised murrangud ei teki seetõttu, et kord lakkab toimimast, vaid seetõttu, et see kaotab oma tähendusliku kandvuse. Teisisõnu: kriis ei seisne korrastatuse puudumises, vaid selle tähenduslikus ebapiisavuses. Sellest järeldub, et korrastatuse ajalugu ei ole lineaarne areng ega lagunemine, vaid korduv transformatsiooniprotsess, milles uued korrastatuse vormid tekivad varasemate tähenduskriiside pinnalt. Meta-teoreetilise järeldusena on välja toodud, et transtsendentne korrastatus ei ole seotud ühe kindla religioosse või metafüüsilise sisuga, vaid tähistab struktuurset mehhanismi, mille abil korrastatus esitab end universaalse ja enesestmõistetavana.