Traumakujutus Carolina Pihelgase teostes "Vaadates ööd", "Lõikejoon" ja "Ikka veel"

Abstract

Bakalaureusetöö keskendub Carolina Pihelgase traumakujutusele ja trauma poeetikale teostes “Vaadates ööd”, “Lõikejoon” ja “Ikka veel”. Bakalaureusetöö täidab oma eesmärgid näidates, et Pihelgase traumakujutus ei põhine trauma sõnastamatusel või mälulünkadel, vaid traumakogemuse detailsel, kehalis-aistilisel vahendamisel ning kuidas trauma ilminguteks lisaks otsestele kujutustele on ka traumareaktsioonid, enesealalhoidu kindlustavad käitumised. Bakalaureusetöö teoreetiline osa annab ülevaate traumast, selle eri vormidest ja definitsioonist, trauma esile kutsutud reaktsioonilistest käitumistest ning mõjust inimese minapildile, narratiivsele kujutlusvõimele, agentsusele ja võimalikkustajule. Samuti avatakse trauma mäletamist ja selle jagamise tervistavat toimet ning ühiskondlikus narratiivses alateadvuses kohaloleva ohvri süüdistamise narratiivi kahjulikkust. Teises peatükis analüüsitakse teooriast lähtuvalt eelmainitud Pihelgase teoseid.