Naiste relvajõududes osalemise kohta püstitatud uurimisküsimused teaduskirjanduses ja nende olulisus Eesti kontekstis

Abstract

(2014) arvates peab militaarstruktuur ajaga kaasas käima ja muutma end vastavalt õiguse arengutele ühiskonnas. Hetkel on õiguse diskursus liikunud võrdsele ja võrdväärsele kohtlemisele. Lähtudes nii võrdsuse otsingutest, riikide vajadustest kui ka üksikindiviidide valikutest, on järjest suurenenud naiste osakaal militaarteenistuses. Naistele traditsiooniliselt seatud barjäärid ja takistavad tegurid on suures plaanis ümber lükatud, kuid soorollid ja oletused sugude kohta on juurdunud tugevalt ühiskonda. See on teinud naiste integratsiooni relvajõududesse keeruliseks. Käesolevas uurimistöös kirjeldan, milliseid küsimusi naiste relvajõududes osalemise kohta püstitatakse, ehk mis on peamised arutelukohad tänapäevases militaarsüsteemis ning mida peetakse oluliseks. Leitud tulemusi asetasin ka Eesti ja sotsiaaltöö konteksti. Tulemustena leidsin, et naised toovad meeskonda ja organisatsiooni mitmekesisust, mida oskasid hinnata suurem osa mehi, kes naiste kõrval teeninud olid. Teisalt toovad naised militaarteenistusse kaasa ka oma soospetsiifilised vajadused. Selleks aga, et lahendada esile kerkivaid väljakutseid peavad riikide relvajõud selgelt konstrueerima oma vaated ja kujundama strateegia, kuidas ja kuhumaani naistele vastu minnakse, et integreerida neid relvajõududesse ja tagada nende heaolu. Teadusartikleid analüüsides jõudsin järeldusele, et ühtse meeskonna saab luua üksnes siis, kui me kohtleme neid juba algusest peale ühtemoodi. Lisaks leidsin artiklitest, et meeste ja naiste võrdsel kohtlemisel vähenes ka naiste vastu suunatud agressioon, ahistamine ja alavääristamine ehk teiste sõnadega, vähenesid siis militaarkultuurist kui maskuliinsest keskkonnast tulenevad probleemid. Eesti konteksti käsitledes peab arvesse võtma, et riigi süsteem ja kaitseväe ülesehitus on erinev teaduskirjanduses käsitletud riikidest. Mõningad uurimuste soovituslikud aspektid on meil Kaitseväes juba töösse rakendatud. Lisaks leidsin uusi või siiani vähe kaasatud võimalusi ja ideid eelkõige sotsiaaltöö vahenditest, mis võiksid potentsiaalselt toetada kõiki teenistujaid või pakkuda lisatoetust naisteenistujatele kui vähemusgrupile. Kuna tulemused, hoiakud ja probleemid võivad erineda nii uurimisgrupi kui riigi lõikes, on oluline viia püstitatud valdkondade lõikes läbi lisauuringuid. Seda selleks, et hinnata kindlalt, millised väljakutsed on päevakorral ka Eesti Kaitseväes ning milliseid praktikaid ja lähenemisi oleks mõistlik üle võtta teaduskirjanduses esile toodud vahenditest.