The implementation of Internet democracy in Estonian local governments

Abstract

Interneti-demokraatia rakendamine Eesti kohalikes omavalitsustes Interneti-demokraatia on nüüdseks juba aastakümneid huvitanud nii akadeemilisi kui poliitilisi ringkondi. Samas on käsitlusi kohaliku tasandi Internetidemokraatiast vähem ning tihti taanduvad need vaid teenuste ja nende pakkujate analüüsile (vt. ka Musso et al.,2000), keskendumata inimeste igapäevastele Interneti-põhistele suhetele oma omavalitsusega, mis on antud väitekirja fookuseks. Lisaks otsitakse käesolevas doktoritöös tasakaalu kahe erineva lähenemise vahel kohaliku omavalitsuse kontekstis, millest ühe järgi on oluline keskenduda vaid teenustele (Odendaal, 2003; Akman et al., 2005) ja teine rõhutab kohaliku omavalitsuse ja kodaniku suhte uuele tasemele viimise olulisust (Jaeger, 2003; Torres ja Pina, 2005). Kohaliku Interneti-demokraatia uurimisel tuleb kasuks interdistsiplinaarne lähenemine, arvesse tuleb võtta kogu ühiskonna vastuvõtlikkust demokraatiale, kodanikukultuuri arengut ja demokraatlikke praktikaid, millega tegeleb peamiselt politoloogia. Samuti tugineb väitekiri erinevatele kommunikatsiooni, avaliku halduse ja e-valitsuse teoreetilistele käsitlustele, demonstreerides ilmekalt, kuidas on fookused nii infopoliitikates kui ka avalikus halduses Eestisuguses uues demokraatias aastate lõikes muutunud. Eesti muudab huvitavaks uurimisobjektiks just erinevatesse paradigmadesse kuuluvate protsesside üheaegsus, mis kõik mõjutavad üksteist. Empiiriliselt on Eesti puhul huvitav uurida, kuidas on poliitilise ja kodanikukultuuri üheaegne arenemine infotehnoloogia jõulise arenguga ja rakendamisega avalikus sektoris mõjutanud inimeste igapäevaseid Interneti kasutamise praktikaid. Kasutuspraktikatele avaldas mõju veel üks paralleelselt toimunud protsess – uue avaliku halduse mudeli juurutamine, mis mõjutas eriti kohalikke omavalitsusi ja nende suhtlust kodanikega. Seetõttu, et protsessid, mis lääneriikides toimusid üksteisele järgnedes, langesid Eestis ajaliselt kokku, on ka Eesti Interneti-demokraatia arengus täheldatavad eripärad. Sarnaselt transitsiooniprotsessile läbiti Eestis kiiresti institutsionaalse Interneti-demokraatia faas ja jõuti järgmisse faasi, mille olen väitekirjas, tuginedes mõnedele teistele autoritele (Bellamy ja Taylor, 1998; Ridell, 2002), nimetanud Interneti kliendidemokraatiaks. Mainitud autorid siiski peamiselt vaid mainivad selle uue demokraatialiigi võimalikkust, analüüsimata seda süvitsi. Minu hinnangul on see tekkinud uus Interneti-demokraatia liik Eestis unikaalne ja minu töö üks peamisi eesmärke on vastata küsimusele, kas sellised arengud Interneti-demokraatias on loomulikud ja kas kliendidemokraatia on üheks vajalikuks ja vältimatuks faasiks teel klassikalise post-modernistliku demokraatia ideaali – osalusdemokraatia – poole, või pigem viib kliendidemokraatia sellest kaugenemisele. Väitekiri keskendub Interneti-demokraatia arengutele kohalikul tasandil, sest muutusteprotsess ja demokraatia olemus on kõige hõlpsamini jälgitav ja huvitavam kohalikul tasandil, mida on erinevate autorite poolt nimetatud ka “demokraatia mänguväljakuks” (Hale et al., 1999: 97; vt. ka Criado ja Ramilo, 2003; Torres ja Pina, 2005). Sõnastatud üldine eesmärk jaotub omakorda konkreetseteks alaküsimusteks: Kas ja kuidas on Interneti areng mõjutanud demokraatia arengut Eestis? Kas Interneti kasutuselevõtmine suurendab inimeste poliitilist aktiivsust kohalikul tasandil? Millised on inimeste igapäevased Interneti kasutamise praktikad kohalikul tasandil? Kas nende suhe kohaliku omavalitsusega on pigem tarbija ja teenuse pakkuja suhe või demokraatlik osalus? Kuidas need kaks Interneti-demokraatia funktsiooni omavahel suhestuvad? Käesoleva uurimuse sissejuhatava artikli teoreetilises osas jõuan järeldusele, et Eesti demokraatliku arengu eripäraks, ka võrreldes enamuse teiste postkommunistlike riikidega, oli kiire areng esimestes faasides, institutsionaalses demokraatia arengus, ja kiire jõudmine võõrandumise faasi. Osaliselt oli see põhjustatud sellest, et institutsionaalse demokraatia arenguga selgus teatud mõttes paratamatu tõde, et ka tavapärase lääneliku demokraatia tingimustes jääb iga indiviidi osalusvõimalus siiski piiratuks (vt. ka Rychard ja Wnuk-Lipinski, 2002; Lauristin ja Vihalemm, 2008). Tasakaalu leidmine ka riiklikul tasandil osalus- ja institutsionaalse demokraatia vahel oli keerukas. Kui institutsionaalse demokraatia juurutamisel oli eeskujuks teiste riikide kogemus ja seda mõõdeti paljude rahvusvaheliste organisatsioonide poolt erinevate kriteeriumide alusel, siis kodaniku- ja poliitilise kultuuri arengut ei saa teistelt riikidelt üle võtta. Poliitilise kultuuri arengu mitteparalleelsus institutsionaalse arenguga põhjustas tugeva pettumustunde, kui selgus, et tegelik demokraatia tähendas vaid institutsionaalset demokraatiat, sisuliselt ainult vabu valimisi ja sõnavabadust, kuid reaalseid osalusvõimalusi tegelikkuses juurde ei tulnud ning puudusid oskused ja ka koht diskussiooniks selle üle, millist ühiskonda tegelikkuses soovitakse. Diskussioon on aga paljude autorite hinnangul tugeva kodanikuühiskonna ja - praktikate aluseks (vt. ka Habermas, [1962] 1989; Barber, 1984; Held, 1992; Dahlgren 2003; 2005; Pietrzyk, 2003; Fuchs, 2008). Võõrandumisprotsess avaldus inimeste kapseldumises erasfääri, samas, osalusdemokraatias ei saa poliitilist ja eraelulist täielikult teineteisest eraldada. Kodanikukultuuri arengu suhtelist aeglust Eestis, võrreldes institutsionaalse demokraatia arenguga, võib põhjendada ka toetavate tegevuste puudumisega – puuduliku kodanikuhariduse andmisega, rahvusvahelise maine tagaajamisega. Ühest küljest ei osanud inimesed ise oma kättevõidetud demokraatlike õigustega midagi peale hakata, teisalt ei näidanud ka riik üles väga suurt huvi kriitilise ja aktiivse kodaniku esilekerkimise vastu. Nii nagu traditsionaalses demokraatias, iseloomustab ka Eesti Internetidemokraatiat kiire institutsionaalne areng – Eesti jõudis kiiresti infotehnoloogia rakendamise võidujooksus esimeste hulka ja pälvis rahvusvahelist kiitust erinevates infoühiskonna arengu kiirust kajastavates edetabelites. Samas, algatused Interneti-demokraatia valdkonnas ei ole olnud silmapaistvad. Osalusportaal TOM (Täna Otsustan Mina), mis oma algusfaasis leidis rahvusvahelise tähelepanu kõrval ka üsna aktiivset osavõttu, on nüüdseks väga tagasihoidliku kasutajaskonnaga. Osalt võib selle põhjuseks pidada kindlasti ka seda, et rohkem kui tõelist osalusdemokraatiat, esindas TOM sisult siiski Interneti esindusdemokraatiat, kus lõplik otsustamine ei jäänud mitte kodanikele, vaid ideede lõpliku pädevuse üle otsustasid vastavad ministeeriumid ja ametnikud. Samas võib välja tuua eestlaste tugeva idealistliku usu tehnoloogiasse, mis jätkus teatud nõukogudeaegse traditsioonina (vt. ka Lauristin et al., 1997, Korts et al., 2004). Seda usku ja avatud suhtumist tehnoloogiasse peegeldavad kaks ülejäänud enim rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Interneti-alast algatust Eestis – Tiigrihüpe ja e-valimised. Ehkki mõlema seos Interneti-demokraatiaga on siinkirjutaja hinnangul pigem kaudne kui otsene, on need siiski olulised projektid Interneti-demokraatiale eelduste loomiseks. Üldistes Interneti-demokraatia käsitlustes on valdavaim praktilis-pragmaatiline lähenemine, mille esindajad (vt. Bellamy ja Taylor, 1989; Bekkers ja Zouridis, 1999) vaagivad nii Interneti-demokraatia võimalusi (läbipaistvus, kaasatus) kui ka ohte (tehnoloogilised riskid ja riigi liigne kontroll). Bellamy ja Taylor (1989: 66) võtavad kasutusele mõiste tervik-kodanik (whole-person), mille peamine sisu on koguda võimalikult palju infot igaühe kohta, et pakkuda vastu sobivaid teenuseid. Eesti riigi poolsed algatused olid küll tehnilises vastavuses mainitud lähenemisele (e-Maksuamet), kuid nagu toovad välja Bekkers ja Zouridis (1999: 186), siis ilma tegeliku diskussioonita riik vaid arvab, et ta teab, mida kodanikud soovivad. See iseloomustas ka Eesti infoühiskonna arengut – kodanikud ei olnud kaasatud aruteludesse, neid käsitleti kui kliente, mitte kui aktiivseid osalejaid ja kaasarääkijaid. Nimetatud suhtumise üheks põhjuseks oli tehnoloogia arengu kokkulangemine uute avaliku halduse printsiipide rakendamisega, mille üheks peamiseks lähenemiseks oligi konsumerism – rõhk teenustel ja kodanike käsitlusel nende teenuste tarbijatena. Nii nagu muudes protsessides sellel ajastul, iseloomustas Eesti haldussüsteemi “kiiresti-Läänele-järele”-põhimõte, sestap järgiti ka uue avaliku halduse põhimõtteid siin usinamalt kui paljudes teistes riikides. Kohaliku omavalitsuse tasandil on kõigi nende loetletud protsesside ja lähenemiste mõju ning seosed demokraatia, osaluse ja teenuste vahel selgemini vaadeldavamad ja mina analüüsin neid suhteid oma väitekirjas kuue empiirilise artikli kaudu. Nende artiklite fookus on erinev. Kui I ja VI artikkel on üldisemad – internetipõhisest kommunikatsioonijuhtimisest Eesti regionaalse tasandi halduses ja infopoliitikate mõjust Interneti-kasutajate praktikatele, siis II ja III uurimus on case-study meetodil põhinevad analüüsid Tartu linna eteenustest ja nende vastavusest kodanike ootustele ning e-aktiivsust mõjutavates teguritest Tartus. Artiklis IV on võrreldud kohalikku Interneti-põhist osalust kahes erineva poliitilise kultuuri ja kodanikukultuuri arenguga riigis – Norras ja Eestis ning artikkel V on neljanda artikli eestindus, mille eesmärgiks on suunata ka Eesti riigiametnikke, kes on valdavalt ajakirja Riigikogu Toimetised lugejad, e-osaluse teemadel kaasa mõtlema. Nende uuringute teostamisel kasutan nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset metodoloogiat. Kolmes uurimuses – IV, V, ja VI – põhinevad kvantitatiivsed andmed Eesti kohta Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi ja uuringufirma Klaster poolt läbiviidud küsitlusele 2007. a. Neljandas uurimuses olen saadud andmeid võrrelnud Norra Oslo ülikooli meediauurijate poolt läbiviidud analoogse küsitluse andmetega. II ja III uurimuse teostamiseks vajalikud andmed on saadud Tartu linnavalitsuse ja uuringufirma Faktum koostöös valminud uuringust 2005. a. Töös kasutan ka kvalitatiivseid andmeid: lisaks üle-eestilisele uuringule kogusin inimeste hinnanguid ja suhtumisi kohalikku Interneti-põhisesse osalusse täiendava e-küsimustiku abil ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi veebilehel ja postitades vastavasisulise küsimuse ka kõigisse olemasolevatesse kohalike omavalitsuste foorumitesse 2007. a. Lisaks analüüsisime VI uurimuses tekstianalüüsi meetodil Eesti infopoliitika dokumente. Uurimuses I kasutasin Eesti maavalitsuste veebilehtede analüüsil elemente nii diskursuse analüüsi kui kvalitatiivse sisuanalüüsi meetoditest. Käesoleva väitekirja peamised järeldused eespool püstitatud uurimusküsimuste gruppide lõikes on järgmised: I. Kas ja kuidas on Interneti areng mõjutanud demokraatia arengut Eestis? Kas Interneti kasutuselevõtmine suurendab inimeste poliitilist aktiivsust kohalikul tasandil? • Tugev kodanikukultuur ja väljaarenenud demokraatlikud praktikad ei vii tingimata oluliste erinevusteni infotehnoloogia rakendustes. Nii Eestis kui Norras on kohaliku tasandi e-osalus madal, hoolimata sellest, et Norras on oluliselt kõrgem nii osalemine traditsioonilises meedias kui ka osalemine erinevates traditsioonilise demokraatia osalusvormides (petitsioonide allkirjastamine, demonstratsioonid) (IV ja V uurimus). • Ehkki poliitiline aktiivsus online-kanalites on nii Eestis kui Norras seotud üldise poliitilise aktiivsusega, on Eestis pilt oluliselt mitmekesisem. Eestis on e-aktiivseid ka nende hulgas, kelle üldine poliitiline aktiivsus on väga madal või peaaegu olematu (IV ja V uurimus). • Tugevama kodanikukultuuriga riikides, nagu Norra, on Interneti vahendusel osalemise aktiivsus jaotatud erinevate vanuseliste ja haridustaustaga elanikkonna gruppide vahel ühtlasemalt. Eestis on väga järsk piir Interneti kasutamise aktiivsuses 50 eluaasta juures ning Eestis mängib e-aktiivsuse puhul olulisemat rolli inimese hariduslik taust (IV, V ja VI uurimus). • Inimesed, kes on üldiselt aktiivsemad Interneti kasutajad, on ka eaktiivsemad teemadel, mis puudutavad kohalikku omavalitsust. Samas inimesed, kelle Interneti kasutamise praktikad on suunatud vaid teenuste tarbimisele, kasutavad kohaliku omavalitsusega suheldes pigem traditsioonilisi kanaleid. Interneti tulek ei ole suutnud luua nii-öelda puhast või puhtakujulist Interneti kaudu osalejat. Siiski, võrreldes varasemate uuringutega, on näha teatud muutusi selles suunas, et aktiivsemaid kasutajaid on rohkem ning ka pragmaatiliste teenuste tarbijate kasutuspraktikates võib näha teatud osalusmomente (VI uurimus).