Elulookirjeldus kui nõukogude aja dokumendiliik: Tartu Riiklikku Ülikooli sisseastujate näitel aastatel 1944-46 ja 1953-55

Abstract

Käesolevas lõputöös uuris töö autor nõukogude aja elulookirjeldust kui eraldiseisvat dokumendiliiki Tartu Riiklikku Ülikooli astuda soovinud tudengikandidaatide elulookirjelduste näitel. Seda teemat pole Eestis varem uuritud, mis muutis kogu uurimise põnevaks väljakutseks. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida nõukogudeaegseid elulookirjeldusi dokumendihalduslikust ja keelelisest perspektiivist ehk kuidas neid koostati ja milliseid fraase kasutati. Lõputöö mahupiiranguid arvestades jäi tööst välja põhjalikum ajaloolise konteksti analüüs ja elulookirjeldustes esitatud andmete sügavam sisuline võrdlus nõukogude ajastu oludega. Töös kasutas autor Tartu Riiklikku Ülikooli astuda soovijate elulookirjeldusi Rahvusarhiivi fondist EAA.5311. Valimi moodustasid 72 elulookirjeldust aastatest 1944-1946 ja 1953-1955. Uurimismeetodina on lõputöös kasutatud kvalitatiivse meetodi alamliiki - temaatilist analüüsi. Kuna elulookirjeldustesse täpsemalt süvenedes ja teoreetilisele raamistikule tuginedes võis töö autor väita, et elulookirjelduse kirjutamisel tuginesid tudengikandidaadid kaadriarvestuslehele, siis analüüsiski töö autor elulookirjeldusi selle põhjal, et kas ja kuivõrd need vastasid kaadriarvestuslehel olnud punktidele. Samade kategooriate raames analüüsis töö autor ka fraaside kasutamist, st kuidas nõukoguliku sõnavara abil oma elulugu iseloomustati ja kuidas kasutati tüüpfraase. Tulemuste osas on välja toodud vastused töö alguses püstitatud uurimisküsimustele. Kaadriarvestuslehel olnud punktide järgi sõnastasid sisseastujad oma eluloo ning selle järgi hinnati ka seda, kas tudengikandidaat on ikka oma sotsiaalse tausta, hariduse ja muude omaduste jne poolest kõlbulik nõukogude kõrgkooli. Kõrgkooli astujaid valiti kindlate kriteeriumite alusel ning seega oli eluloo kirjutajal targem nõukogude korra jaoks “valet” informatsiooni pigem mitte kirjutada. Tudengikandidaatide elulookirjeldusi uuris mandaadikomisjon. Eluloolist infot sõnastati elulookirjeldustes sageli ühtemoodi. Mitmes elulookirjelduses olid lausedki täpselt ühtmoodi samasugused: “mehhaniseeritud inventari ei oma”, “välismaal sugulasi ei ole”, “kohtu poolt karistatud ei ole” jne. Kui elulooline info oli sobilik nõukogude korrale, siis toonitati seda oma elulookirjelduses eriti pikalt ja paljusõnaliselt, kuid samas võib oletada, et ilmselt kehtis kirjutamata reegel, et mida lühem on elulookirjeldus, seda parem, sest siis ei saanud keegi ka lisaandmeid küsida. Samas oli ka neid, kes kirjutasid kõigest eriti detailselt justkui soovides püüdlikud olla. Täpselt ja põhjalikult kirjutati nendest andmetest, mis sobitusid nõukogude korraga.