Towards a comprehensive framework for the psychological mechanisms of obesity and overeating

Abstract

Tänapäeval pakutakse toitu meeletus koguses. Nii seisame Selveri toiduleti ees nagu karud mesitaru ees. Miks mõned tahavad mett rohkem kui teised? Uku Vainiku doktoritöö uurib, milliseid psühholoogilised mehhanismid reguleerivad meie võimet ahvatlevale toidukeskkonnale vastu panna ja kuidas neid kõige paremini mõõta. Süstemaatiline kirjanduse ülevaade näitas, et leidub kaks peamist iseloomuomadust – enesekontroll ja toidutung. Toidutung tähistab soovi toidu saamise nimel vaeva näha ja toidusignaale paremini keskkonnas märgata. Kõrgema toidutungiga inimestel on suurem risk ka toiduga liialdada. Enesekontroll seevastu võimaldab toidutungi ohjata – suurema enesekontrolliga inimestel on lihtsam toidutungile vaatamata tavapäraselt süüa. Ülevaade andis juhiseid, kuidas neid mehhanisme kõige paremini käitumuslike testide ja küsimustikega mõõta. Küsimustikega mõõtmisel võib tekkida kaks probleemi – mitmed erineva nimega küsimustikud mõõdavad sama iseloomuomadust, või siis mõõdab üks küsimustik mitut loomuomadust korraga. Kui sellised küsimustikke seostada ülekaaluga, siis on ebaselge, millise loomuomadusega ülekaal seostub. Doktoritöö tutvustas uudseid lähenemisi selliste ebaselguste vältimiseks. Lisaks iseloomuomadustele tuleb arvestada ka inimest ümbritseva situatsiooniga. Neid saab arvesse võtta, kui inimesed täidavad söögipäevikuid. Selgus, et söömise stabiilsust toetab enesekontrollivõime, ja vähendavad mitmesugused situatsioonid nagu väljas söömine, söömine koos teiste inimestega, alkoholi tarbimine ning füüsiline aktiivus. Tulemusi saab kasutada tõhusamaks toidutungi regulatsiooniks. Dieedipidamine nõuab tugevat enesekontrolli, mida kõigil pole. Kuid leidub ka lihtsamaid meetodeid. Näiteks võime oma kodu teha ahvatluste vabaks, siis polegi vaja ka end kontrollida. Väljas söömas käies võib panna paika reegli, et kui pakutakse kooki, võtan ainult kohvi. Seega loodan, et tulevikus ei põhjusta mett moka peale määrimine nii palju ülesöömist kui praegu.Current environment is more food rich than ever. Why do then some people develop obesity, but others seem resistant? Uku Vainik’s PhD thesis has outlined the main psychological mechanisms behind successful resistance to the lure of unhealthy food. A systematic review of literature outlined two personality traits – cognitive control and food drive. Food drive stands for the will to work for food and for the ability to notice food signals in the environment. People high in food drive are more prone to overeat. The food drive can be regulated with cognitive control. People higher in cognitive control are more likely to eat healthy despite their food drive. To measure these traits, the review also suggested best behavioural tests and questionnaires. When using questionnaires, one might face two problems. First, several questionnaires with different names might capture the same personality trait. Second, a single questionnaire could be measuring several personality traits at the same time. Such inconsistencies lead to confusion, as it is hard to understand, which aspects of personality associate with obesity. The thesis introduced novel methods to overcome such issues. Besides personality traits, we should also study the situations that people experience. For that, we analysed the people’s records of their daily eating behaviours. Results revealed that an ability to eat similar meals is supported by higher cognitive control, but is undermined when people eat with others, away from home, when they consume alcohol or conduct physical activity. Results of thesis can be used regain control over eating. Dieting is known to fail, as not everyone has high levels of cognitive control. Luckily, there are easier ways. For instance, one could clear her environment from temptations, so no restraint is needed. When eating out, simples rules could help, such as „if cake is offered, I order tea instead“. Hopefully, these insights help people to regain control over their eating.