Konfliktide vältimine ja lahendamine koalitsioonivalitsustes: Eesti juhtum

Abstract

Käesoleva magistritöö uurib konfliktide vältimist ja lahendamist koalitsioonivalitsustes, rõhuasetusega konfliktide lahendamisele, Eesti kui Ida-Euroopa riigi kontekstis. Töö eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused: Millised konflikti vältimise ja lahendamise mehhanismid on iseloomulikud Eesti koalitsioonivalitsustele? Mil määral erineb Eesti kui juhtum Lääne-Euroopa riikidest? Mille abil seletada võimalikke variatsioone mehhanismide valiku osas valitsuste lõikes? Millised mehhanismid on efektiivsemad, millised mitte? Allikatena tuginetakse töös projekti „Cabinets in Europe“ raames kogutud ajaleheartiklitele ja läbi viidud intervjuude üleskirjutistele, lisaks tehti täiendavalt kolm intervjuud. Andmekogumismeetoditena kasutatakse kontentanalüüsi ja poolstruktureeritud intervjuud. Käesolev töö tõestab kontekstuaalsete tegurite olulisust koalitsioonivalitsuste uurimisel, täiendades senist Lääne-Euroopa näidetel põhinevat uurimisraamistikku ja tõstatades antud küsimuse põhjalikuma uurimise vajalikkuse. Eesti kui post-kommunistlik ja võrdlemisi noore demokraatiaga riik erineb Lääne-Euroopa stabiilsete demokraatiatega riikidest. Täheldatav on ajaline muutus mehhanismide valiku osas, mis on seletatav demokraatliku poliitilise kultuuri levikuga. Lisaks Lääne-Euroopa riikides kasutatavatele mehhanismidele on Eestis levinud probleemipõhiste komisjonide ja töögruppide moodustamine. Lahendusmehhanismide valik sõltub tugevalt konflikti iseloomust. Omane on muster, mille kohaselt poliitikatega seotud tüliküsimusi arutatakse ad hoc töögruppides/komisjonides, parlamendifraktsioonides ja/või koalitsiooninõukogus. Konkreetsete isikute käitumisest tingitud konfliktid viiakse erakonnatasandile: toimuvad parteijuhtide kohtumised, arutelud erakonna juhtkonnas, valitsuskabineti istungitel.