Südame Starlingi koefitsiendi Foucault’ kardiogrammist määramise võimaluste uurimine

Abstract

Töö on valminud TÜ Füüsika instituudis (juhendaja dots. Jüri Vedru). Käesolevas töös on uuritud Starlingi koefitsiendi määramise võimalusi Foucault’ kardiogrammi alusel. Töö käigus on täpsustatud Starlingi koefitsiendi kontseptsiooni ja tema määramise võimalikkuse tingimusi, lähtudes Amossovi, Lištšuki ja teiste autorite uuringuteest ning H. Suga vereringemudelist. Uuringu käigus selgitati välja, et Lištsuki-Mostkova-Vedru mudeli identifitseerimine Foucault’ kardiogrammi süstoolse osa põhjal on mittepüsiv protsess. On leitud, et anduri tsentri parima paigutuse kohaks patsiendi rindkerel on punkt 2,5 cm allpool südame tiputõuke kohta. Tulemuste analüüsimisel on leitud, et korrelatsioonimeetodil on eeldused jõuda, pärast puuduste kõrvaldamist signaali eeltöötluses, kasutusse praktikas. Mudeluuringuga on näidatud, et teoreetiliselt võimatute Starlingi koefitsiendi väärtuste saamise põhjuseks on ebaõige meetod hingamissünkroonse komponendi (HSK) elimineerimiks FouKG signalist, millega surutakse maha ka loomulik südametekkeline (mahutüüpi) võnkumine HSK-s, mis peab alles jääma. Tulevasteks uuringuteks on soovitus: tuleb leida usaldusväärsem meetod hingamise mõju elimineerimiseks. Näiteks tuleks uurida võimalust kasutada veel üht analoogilist Foucault’ andurit,