Põhikooli II astme õpilaste kogemus distantsõppega eriolukorra kontekstis

Abstract

Lõputöö eesmärgiks oli uurida põhikooli II astme õpilaste valmisolekut distantsõppeks ja kohanemise kogemust distantsõppega ning kuidas õnnestus infotehnoloogiliste vahendite kasutamine õppetöös. Eesmärgi täitmiseks püüdsin leida vastuseid küsimustele: 1. Kuidas hindasid õpilased enda kohanemist distantsõppeks? 2. Kuidas muutis distantsõpe õppetööga seonduvaid praktikaid? Lõputöös kasutasin kvalitatiivset analüüsimeetodit. Uurimistööks viisin läbi kuus poolstruktureeritud intervjuud, kus osalesid põhikooli II astme õpilased ja nende lapsevanemad. Intervjuude tulemuste analüüs näitab, kuidas hindasid õpilased enda kohanemist distantsõppega, milliseid infotehnoloogilisi vahendeid õppetöös osalemiseks vajati, kuidas muutis distantsõpe õppetööga seonduvaid rutiine ja harjumusi. Intervjuude analüüs näitas, et kõigil õpilastel puudus varasem e-õppe kogemus. Valmisolek üleminekuks distantsõppele ja õppetöö korraldus distantsõppe perioodil erines kooliti. Õppetööks vajalike infotehnoloogiliste vahenditena nimetavad õpilased enim sülearvutit ja nutitelefoni. Enim tõrkeid esines keskkondadesse sisselogimisel ja probleeme võis valmistada arvuti video esitamise võimekus - olles tingitud kas seadme tehnilistest näitajatest või internetiühenduse kiirusest ja mahust. Distantsõppe perioodil ei muudetud senist suhtlemiskorda, tulemuste analüüs näitas, et õpilased ja lapsevanemad pöördusid nii õppetööga kui ka korralduslike küsimustega seonduvalt harvem või üldsegi mitte õpetaja poole, küsimuste tekkimisel eelistati teisi allikaid. Distantsõppe perioodil tundsid õpilased enim puudust füüsiliselt ühes ruumis viibimisest kaasõpilastega ja üldisest sotsialiseerumisest. Lapsevanemad hindavad distantsõppe positiivseks küljeks õpilaste suurenenud iseseisvumist. Andmete analüüsist lähtub, et antud kuue õpilase ja viie kooli näitel kohanesid õpilased distantsõppega küllaltki hästi ja tehniline võimekus ei valmistanud suuri probleeme.