Tõe mõistest sotsiaalteadustes

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida tõekäsitlusi sotsiaalteadustes, heites pilgu neljale sotsioloogiaklassikule, kes on tõeküsimusega tegelenud. Kuigi tõde on teaduse jaoks fundamentaalse tähtsusega mõiste, on selle olemuse haaramine sotsiaalteadustes osutunud äärmiselt vaevaliseks. Ühest küljest on põhjuseks uurimisobjekti äärmine keerukus, teisalt asjaolu, et suur osa sotsiaalteaduslikust uurimismaterjalist on vahendatud. Teisisõnu, erinevalt loodus- ning reaalteadlastest ei seisa sotsiaalteadlase laual puhtad andmed: need on juba respondentide poolt tõlgendatud. Sorokini arvates leiab aset kolme erineva tõesüsteemi igavene spiraalne ringlemine: meeleline, ideatsionaalne, idealistlik; fundamentaalsed on kaks esimest. Idealistlik kujutab endast üleminekuperioodi ühelt põhisüsteemilt teisele. Analüüsist nähtub mõneti ootamatult, et Sorokini teooria ei anna vastust küsimusele, millisesse tõesüsteemi Oktsident suundub, ideatsionaalsesse või idealistlikku. Esitatud tõeteooriatest paigutuks Sorokini enda uuringud mõningate mööndustega korrespondentsiteooria alla. Foucault tõestab, et tõde on paratamatult seotud võimuga ja eksisteerib ainult selles. Kuni objektiivne teaduslik tõde pole lahti seotud võimu-, täpsemalt domineerimissuhete deformeerivast survest, saab tema olemasolu käsitada üksnes teoreetilisena/mõttelisena. Foucault’ enda teoreetilise pärandi paigutamine magistritöö alguses toodud tõeteooriate alla pole võimalik. Tõene poleks isegi tema panuse käsitamine erinevate teooriate sümbioosina. Jürgen Habermasi ratsionaalsest kommununikatsioonist tõukuv tõeteooria rajaneb üldise arusaama kohaselt konsensuse põhimõttel. Tähelepanuta on reeglina jäänud tõsiasi, et argumenteeriva diskursuse eesmärk on Habermasi arvates jõuda tõeni, mis on ühtlasi argumentatsiooni-ülene. Tegemist on seega lähenemisega, kus konsensuslik ja korrespondentsiteooria seisavad komplementaarses vahekorras. Bourdieu’ taotluseks oli seletada kollektiivselt subjektiivse ja objektiivse tõe vahekorda. Autori arvates ei ole võimalik taandada esimest teisele ja vice versa. Kollektiivselt subjektiivsed tõed kujutavad endast tegelikult elitaarse päritoluga müüte ̶ sümboolse vägivalla instrumente. Bourdieu’ enda tõekäsitlus on valdavalt korrespondentsiteoreetilise iseloomuga.