Oral Corrective Feedback in pre-intermediate level EFL classroom

Abstract

Käesoleva juhtumianalüüsi eesmärk oli uurida üksikasjalikult, milliseid suulise tagasiside parandusstrateegiaid õpetaja tunnis kasutab ning kui täpselt tajuvad õpilased vormile ja täpsusele orienteeritud vigade parandamise protsessi kui pedagoogiline eesmärk on keskenduda ütluse vormilisele õigsusele. Lähenemisviisiks sellele teemale valiti vestlusanalüüs (CA): mõned audio-salvestatud suhtluse fragmendid ja valitud transkribeeritud killud suhtlusaktidest ning nende analüüs. Sissejuhatuses on toodud uurimustöö põhjendus ja töö eesmärgid, samuti ülevaade töö struktuurist. Esimene peatükk sisaldab ülevaadet vigade parandamise rollist õpetamisel ning toob välja erinevad tüübid suulise parandava tagasiside (CF) andmiseks SLA (teise keele omandamine) mõttes ja käsitleb traditsioonilist õpetaja-õpilase suhtlust võrrelduna klassis toimuva suhtlemisega CA perspektiivis. Viimane näeb klassiruumi mitte ühe sotsiaalse kontekstina, vaid diskursusena, kus õpetajad ja õppijad ehitavad koostöös mitmeid kontekste. CA raames kuulub CF paranduse hulka ja on oluline mõista vea käsitlust nii CA kui ka SLA põhivoolu uuringutes. Sellele järgneb ülevaade vormile ja tähendusele keskendunud juhendamise eristamisest. Teine peatükk tegeleb metodoloogia ja andmete kogumise ja analüüsi protseduuriga. Valitud suhtlemis fragmente liigitatakse ja analüüsitakse sõltuvalt parandava tagasiside vormist. Sellele järgneb arutelu, kus töö tulemusi vaadeldakse veidi lähemalt. Analüüs näitas, et õpetaja kasutab tunnis kõiki kuut töö teoreetilises osas kirjeldatud parandus strateegiat. Uurimuses osalenud õpetaja praktikant kasutas kogenud ning parandus strateegiatega kursis olnud õpetajaga võrreldes rohkem otsest parandamist pakkudes õpilase eksimuse korralise õige vormi. Kõige tulemuslikumad olid võtted, kus õpetaja suunab õpilast ise oma viga parandama ilma õiget vormi ise pakkumata. Sellisel juhul oli kõige selgemini järeldatav ka õpilase enda mõistmine õige vormi moodustamise käigust. Kui õpetaja peab korduvalt, kasutades erinevaid parandamis strateegiaid, algatama õpilase eneseparandamise, liituvad mõnikord ka teised õpilased parandusega ja üheskoos viiakse see täide. Sellistes olukordades kulus küll vea parandamiseni jõudmiseks rohkem aega, kuid saab järeldada, et saades õpetaja poolt mõningast keelesist tuge, on õpilased võimelised leidma nii oma kui ka üksteise vigu.