Kehaga rahulolematuse riskifaktorid ning seos söömishäire sümptomaatikaga: longituuduuring

Abstract

Kehaga rahulolematus on noorte naiste hulgas tõsine probleem ning see on üheks olulisemaks häirunud söömiskäitumise ennustajaks. Varasemates töödes on keskendutud eelkõige söömishäirete riskifaktorite uurimisele ning kehaga rahulolematus on jäänud tagaplaanile. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli läbilõikeliselt ja longitudinaalselt uurida, missugused riskifaktorid panustavad kehaga rahulolematusesse ning kuidas enesehinnang ja kõhnuseihalus kehaga rahulolematuse ja buliimilise sümptomaatika vahelist seost mõjutavad. Uuringus kasutati Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Tervise Uuringu (ELIKTU) noorema kohordi andmeid, mis koguti aastatel 2004, 2007 ja 2014, mil uuritavad olid vastavalt 15-, 18- ja 25-aastased. Parim läbilõikeline mudel ennustamaks kehaga rahulolematust 15-aastaselt hõlmas kehamassi indeksit (KMI), kõhnuseihalust, mittetõhusust, perfektsionismi ning alavääristamist ja vägivalda perekonnas. Kehaga rahulolematus oli kõrgeim 18. eluaastal ning seda ennustasid prospektiivselt 15-aastaselt mõõdetud kehaga rahulolematus ja eneseraporteeritud füüsiline vägivald. Kehaga rahulolematust 25-aastaselt ennustasid prospektiivselt kehaga rahulolematus, KMI, seisundiärevus ja toidukordade vähendamine 18-aastaselt. Nii enesehinnang kui ka kõhnuseihalus omavad modereerivat mõju kehaga rahulolematuse ja buliimilise sümptomaatika vahelisele seosele 18. eluaastal. Kõrge enesehinnag võib olla võimalik kaitsefaktor häirunud söömiskäitumise eest, kuid kõhnuseihalus võib naised häirunud söömiskäitumise suhtes haavatavamaks muuta. Käesoleva töö tulemustest selgub, et kehaga rahulolematusesse panustavad mitmed erinevad riskifaktorid ning ennetus- ja ravitöös tuleks kehaga rahulolematusele läheneda mitmekülgselt, võttes arvesse ka võimalikke modereerivaid ja vahendavaid mõjusid.