Tooma lapsepõlve-evangeeliumi vormiline analüüs

Abstract

Käesolevas bakalaureusetöös uuriti Tooma lapsepõlve-evangeeliumit vormiliselt. See tähendab, et tekstist otsiti ühiseid kirjanduslikke ja stilistilisi tunnusjooni, uuriti, kas imeteo sündimiseks on vajalik Jeesuse sõna või tegu või mõlemad? Veel küsiti, milline roll on teoses kõrvalistel isikutel? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tooma lapsepõlve-evangeelium on kompositsioon erinevatest hajusalt mõjuvatest paladest. Teose moodustavad killud Jeesuse Kristuse lapsepõlvest, kui ta oli 5‒12-aastane. Lugudes teeb laps Jeesus üleloomulikke imetegusid, mis leiavad aset pigem tema sõna kui teoga. Kõrk ja ettearvamatu Jeesus ilmutab end, kui teda vihastatakse. Joosepil on Kristuse elus kasvataja ja manitseja roll, mis Jeesusele ei meeldi. Teose tegevuses toimub pööre, kui rahvahulk märkab tema jumalikku ja taevast päritolu. See on Jeesusele meelepärane ning ta lõpetab needmise ja jätkab edasist elu ainult imesid tehes. Rahvahulk vastab sellele Jeesust kiites ning ülistades. Kõige enam kasutab teksti autor neljasalmilist malli. See on järgmine: lugu algab situatsiooni kirjeldusega, kuhu sekkub Jeesus Kristus ning lahendab olukorra imeteoga, sellele järgneb rahvahulga või perekonna vastus. Autor lisab rõhutades, et imetegu leidis aset otsekohe. Apokrüüfi on eelnevalt palju uuritud, kuid ikka kerkib sellega seoses uusi küsimusi. Oleks hea jätkata vormilist võrdlemist ja vaadata kooskõlalist sobivust teiste tõlkevariantidega. See võiks mõjuda ergutava mõtteharjutusena. Võiks uurida, kuidas Tooma lapsepõlve-evangeeliumi Jeesus suhestub Uue Testamendi Jeesusega ja milline on teksti mõju juba mingit kindlat Jeesus-pilti omavale inimesele. Lisaks võiks küsida, miks ikkagi Tooma lapsepõlve-evangeelium kannab evangeeliumi nime ning kas ja kuidas saab pärimuslikku teksti eristada tõena võetavast tekstist?