Hierarchy, identity, and patterns of elite navigation: patron–client relations of dependent polities

Abstract

Käesolevas doktoritöös uuritakse, kuidas sõltuvad poliitilised üksused korraldavad suhteid endast märksa võimsamate riikidega. Doktoritöö keskendub Põhja-Küprose suhtele Türgiga, Abhaasia suhtele Venemaaga ning kolmele Vaikse ookeani saareriigile – Mikroneesia Liiduriikide, Palau ja Marshalli Saarte –, mida seob Ameerika Ühendriikidega vaba assotsiatsiooni leping (Compact of Free Association). Kuigi need juhtumid erinevad oma rahvusvahelise staatuse poolest, sõltuvad nad kõik oma julgeoleku, majandusliku toimetuleku ning rahvusvahelise suhtluse võimaluste osas olulisel määral võimsamast partnerist. Selle asemel, et käsitleda neid poliitilisi üksusi passiivsete või jõuetutena, näitab käesolev doktoritöö, kuidas nende poliitilised liidrid tegutsevad neis ebavõrdseis suhetes aktiivselt, püüdes neid enda huvides suunata. Materiaalsel toetusel on oluline roll, kuid sama olulised on austus, tunnustus ja poliitiline väärikus. See, kuidas juhid tajuvad enda kohtlemist, võib mõjutada nende arusaama autonoomiast, legitiimsusest ja poliitilisest identiteedist ning kujundada seda, kuidas nad oma võimsamale partnerile reageerivad. Kolme juhtumit võrreldes toob doktoritöö välja mitu viisi, kuidas juhid sõltuvusega toime tulevad. Nad võivad välisele survele avalikult vastu seista, esitada nõudmisi, üritada võimsamat partnerit mõjutada, kohanduda partneri eelistustega või väljendada eriarvamust, jätkates samas koostööd. Strateegia valik ei sõltu üksnes materiaalse sõltuvuse suurusest, vaid ka sellest, kas suhet tajutakse austava, hoolimatu, sekkuva või õõnestavana. Nende erinevate strateegiate kirjeldamiseks arendab doktoritöö välja „eliitide navigeerimise“ (elite navigations) raamistiku. Doktoritöö näitab, et isegi väga suure sõltuvusega poliitilistel üksustel säilib võimalusi tähenduslikult tegutseda. Nad ei järgi lihtsalt võimsamate riikide soove, vaid tõlgendavad ja kujundavad oma suhteid, peavad nende üle läbirääkimisi ning mõnikord muudavad ka ebavõrdsete suhete olemust. Seega annab doktoritöö rahvusvahelisele hierarhiale teistsuguse vaatenurga. See näitab, et ebavõrdseid suhteid ei kujunda üksnes erinevused võimus ja ressurssides, vaid ka see, kuidas poliitilised osalejad tunnustust ja austust kogevad. Rahvusvahelise poliitika analüüsimine vähem võimsate ja sageli tähelepanuta jäävate osalejate perspektiivist aitab selgitada, kuidas poliitilisi hierarhiaid säilitatakse, vaidlustatakse ja järk-järgult ümber kujundatakse. This dissertation explores how dependent political entities manage relationships with much more powerful countries. It focuses on Northern Cyprus in relation to Turkey, Abkhazia in relation to Russia, and three Pacific island states—the Federated States of Micronesia, Palau, and the Marshall Islands—linked to the United States through the Compact of Free Association. Although these cases differ in their international status, all depend heavily on a more powerful partner for security, economic support, or international access. Rather than treating these entities as passive or powerless, the dissertation shows that their political leaders actively navigate these unequal relationships. Material support matters, but so do respect, recognition, and political dignity. How leaders perceive the way they are treated can affect their sense of autonomy, legitimacy, and political identity—and influence how they respond to their more powerful partner. Comparing the three cases, the dissertation identifies several ways in which leaders manage dependence. They may openly resist outside pressure, make demands, try to influence the more powerful partner, accommodate its preferences, or signal disagreement while continuing to cooperate. Which strategy they choose depends not only on the degree of material dependence but also on whether the relationship is experienced as respectful, neglectful, intrusive, or undermining. The dissertation develops the framework of “elite navigations” to describe these different strategies. It shows that even highly dependent political entities retain room for meaningful action. They do not simply follow the wishes of more powerful states; they interpret, negotiate, and sometimes reshape the unequal relationships in which they operate. The dissertation therefore offers a different perspective on international hierarchy. It shows that unequal relationships are shaped not only by differences in power and resources, but also by how political actors experience recognition and respect. Analyzing international politics from the perspective of less powerful and often overlooked actors helps explain how political hierarchies are maintained, challenged, and gradually transformed.