2. Kaitsmiseks esitatud doktoritööd. Pre-Theses only

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/38

Vaata ka

Doktoritööd edastab TÜ Kirjastus vastavalt ülikoolisisesele korrale.
Autoril palume hoolikalt jälgida autoriõiguslikke aspekte ja edastada õigeaegselt informatsioon väitekirja nende osade kohta, mille avaldamiseks õigused puuduvad (ilmunud artiklid, graafilised materjalid etc)

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 14 14

Põhjustamisseoste väljendamine ning analüütiliste põhjustamiskonstruktsioonide kujunemine ja kasutus eesti keeles
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-04) Tomson, Kairit; Habicht, Külli, juhendaja; Tragel, Ilona, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö käsitleb põhjustamisseose väljendamist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja kasutamist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse ka nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise produktsioonikatse põhjal tehtud uurimuses tuuakse välja põhjustamisahela muid väljendusvahendeid. Uurimused on tehtud kasutuspõhise lähenemise raamistikus. Töö keskne mõiste on põhjustamine. Teoreetilise tausta moodustavad konstruktsioonigrammatika ja grammatisatsiooniteooria. Suulise keele põhjuslikkuse väljendusvahendite seas on nii põhjustamis- ja tulemussündmust sisaldavaid vahendeid (nt analüütilised kausatiivkonstruktsioonid) kui ka põhjustamisahela osade sidujaid (nt sidesõna sest). Uurimusest selgus, et enamik põhjustamisahela väljendusvahendeid ei ole seotud kindlat tüüpi situatsiooniga. Kausatiivkonstruktsioonide kujunemist on selgitatud verbide panema, ajama ja laskma tähenduste, sildkonstruktsioonide, tähendusseoste ja kasutusjuhtude sageduse kaudu. Esimene panema-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht esines siinse materjali põhjal 18. sajandi kirjakeeles ja esimene ajama-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht 19. sajandi kirjakeeles. Laskma-kausatiiv-konstruktsiooni kasutusi leidus juba 16.–17. sajandi kirjakeeles. Grammatilised kausatiivkonstruktsioonid on kujunenud verbide leksikaalsete tähenduste abstraktsemaks muutumisel. Panema-põhjustamiskonstruktsioon (Ma panen vee keema) on kujunenud panema-verbi asetamistähenduse abstraktsemaks muutumisel, ajama-põhjustamis-konstruktsioon (ajab keema) ajama-verbi muutmistähenduse (’liigutama’/’sundima’) abstraktsemaks muutumisel. Laskma-verbi võimaldamis- (ei lasknud rääkida) ja käskimistähenduses (laseb nimetada) da-infinitiiviga konstruktsioonid on kujunenud ’võimaldama’ (S(NOM/GEN/PART) + laskma) sildkonstruktsiooni kaudu. Doktoritöö verbiuurimuste metoodika on võimaldanud võrrelda kolme kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja tähendust ning kirjeldada analüütiliste põhjustamistarindite rühma ühtsena teiste põhjustamisahela väljendusvahendite hulgas.
Advancing human-centric counterfactual explanations in explainable AI
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-02) Domnich, Marharyta; Vicente Zafra, Raul, juhendaja; Barbu, Eduard, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tehisintellekt (TI) mõjutab üha enam kriitilisi otsuseid erinevates valdkondades, nagu tervishoid, haridus ja rahandus. Mudelite kasvav keerukus ja ulatus muudavad otsustusprotsessid sageli läbipaistmatuks, rõhutades vajadust seletusmeetodite järele, mis suurendaksid nende läbipaistvust ja kontrollitavust. Selle väljakutsega tegeleb seletatava tehisintellekti (XAI) valdkond, arendades seletusi, mis on inimestele tähenduslikud ja arusaadavad. Inimlikud seletusprotsessid on oma olemuselt keerukad ja kontrastiivsed, hõlmates sageli võrdlusi ja hüpoteetilisi stsenaariume. Sellist kontrastiivset mõtlemist väljendavad kõige paremini kontrafaktuaalsed seletused, mis vastavad küsimusele: „Millised minimaalsed muudatused võiksid mudeli otsust muuta?“. Selleks, et kontrafaktuaalsed seletused oleksid tõhusad, peavad need olema kooskõlas inimlike eelistustega – olema tähenduslikud, rakendatavad ja kasutajatele usaldusväärsed. Käesolev doktoritöö edendab inimkeskseid kontrafaktuaalseid seletusi nelja omavahel seotud uuringu kaudu. Uurimistöö tugineb kognitiivteaduse arusaamadele, täiustades seeläbi kontrafaktuaalsete seletuste genereerimist ning hindamist erinevates rakendusvaldkondades. Esimene uuring, mis on inspireeritud inimlikest kognitiivsetest eelistustest, tutvustab difuusse kauguse ja suunatud koherentsuse kasutamist kontrafaktuaalsete seletuste otsingus. Need kaks uuendust võimaldavad luua lihtsamini teostatavaid ja inimkesksemaid seletusi, rõhutades andmeruumi sidusust ning joondades tunnuste muutused inimese mõtlemismustritega. Väljatöötatud lähenemine, nimega Coherent Directional Counterfactual Explainer (CoDiCE), näitab paremat tulemuslikkust seletuste loomisel, mis on praktiliselt rakendatavad ning inimese seletusloogikaga kooskõlas. Teine uuring tegeleb ühe kontrafaktuaalsete seletuste keskse väljakutsega- kuidas neid usaldusväärselt hinnata. Selleks arendatakse välja CounterEval-andmestik, mis koondab inimeste üksikasjalikud hinnangud mitmete seletuslike mõõtmete osas. Üle 200 osalejalt kogutud andmete põhjal luuakse ühtne hindamisraamistik, mis kasutab suurte keelemudelite (LLMid) võimekust ennustada keskmisi ja individuaalseid inimhinnanguid. See pakub skaleeritavat ja järjepidevat viisi seletuste kvaliteedi hindamiseks. Järgnev analüüs uurib, kuidas seletustega seotud rahulolu saab modelleerida teiste seletuslike mõõdikute (nt teostatavus, usaldus, täielikkus ja keerukus) põhjal, andes sügavama ülevaate teguritest, mis kujundavad üldist kasutajate rahulolu. Kolmas uuring näitab kontrafaktuaalsete seletuste praktilist väärtust meditsiinilise pilditöötluse kontekstis, esitades COunterfactual INpainting (COIN) lähenemise nõrgalt juhendatud semantilisele segmenteerimisele. COIN genereerib seletusi, muutes klassifitseerimistulemuse ebanormaalsest normaalseks ning kasutades algse ja muudetud pildi erinevusi nõrkade segmentatsioonimärgistena. Rakendatuna neerukasvajate segmentatsioonile vähendab see meetod oluliselt radioloogide käsitsi märgistamise töökoormust ning võimaldab patoloogiliste piirkondade tuvastamist ka olukordades, kus ulatuslikult märgistatud andmestikud puuduvad. COINi sooritus ületab märgatavalt traditsioonilised atribuutsioonil põhinevad meetodid, demonstreerides kontrafaktuaalsete seletuste potentsiaali tervishoiu rakendustes. Kokkuvõttes panustavad need uuringud seletatava tehisintellekti valdkonda, arendades ja valideerides kontrafaktuaalsete seletuste meetodeid, mis parandavad TI-süsteemide läbipaistvust ja kasutatavust ning on kooskõlas inimlike tunnetusprotsessidega.
Enlightened sovereignty: a postsecular semiotic ‘Image of God’
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-28) Kalkman, Matthew L.; Põder, Thomas-Andreas, juhendaja; Fabbrizi, Valerio, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Valgustusajastu sündis vastuolust, mis tulenes ühe selle juhtiva mõtleja, John Locke’i, töödest. Ühelt poolt väitis Locke jõuliselt, et vastuvõetav sotsiaalne teadmine peaks piirduma vaid nähtavaga – sellega, mida saab tajuda ja kogeda igapäevaelus. See on empirismi koolkond. Samas töötas Locke välja poliitfilosoofia, mis tugineb arusaamale, et üksikisiku suveräänsus ja inimõigused tulenevad millestki nähtamatust – ideest, et kõik inimesed on loodud „jumalanäolisena“ ehk „Jumala kujutisena“. See nähtava ja nähtamatu pinge läbib tema loomingut ning kajab edasi ka praegusel postsekulaarsel ajastul. Käesoleva monograafia eesmärk on aidata seda pinget leevendada. See täidab teaduskirjanduses esinevat lünka, püüdes mõista, millised – sümbolina tõlgendatud – „Jumala kujutise“ elemendid võivad jätkuvalt aidata põhjendada suveräänsust ja inimõigusi isegi olukorras, kus kirik ja riik on definitsiooni järgi lahutatud. Kuna uurimisküsimus keskendub sümbolile, nõuab see metodoloogiat, mis pärineb märkide ja sümbolite uurimise valdkonnast – semiootikast. Täpsemalt rakendab uurimus kehapõhist semiootikat, mis hõlmab teleodünaamikat ja ideaalset igavest ajalugu. Lõppkokkuvõttes näidatakse, et semioosi ja teadmise kujunemise dünaamiline ja hierarhiline protsess aitab valgustada aluseks olevat protsessi, mis suudab toestada suveräänsust ja inimõigusi postsekulaarsel ajastul. Aluseks oleva protsessi – teosemioosi – kirjeldamiseks kasutatakse mõisteid nagu õigluse silm, abivajav pilk, teisenev autentsus, rekursiivne „mina“, emergeeruv eeskujulisus, nullisus ning anaduktsioon.
Assessing COVID-19 risk and sequelae: the role of vaccination in modifying infection, severity, and long-term outcomes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Meister, Tatjana; Suija, Kadri, juhendaja; Uusküla, Anneli, juhendaja; Kalda, Ruth, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
COVID-19 pandeemia raputas kogu maailma ja tõi kaasa enneolematu surve tervishoiusüsteemidele. Haiguse mitmetahuline kliiniline pilt, kõrge suremus ja paljude organsüsteemide haaratus põhjustasid märkimisväärse koormuse tervishoiule, mis sundis rakendama ulatuslikke meetmeid viiruse leviku piiramiseks. COVID-19 pikaajalised tervisemõjud on alles uurimisel, kuid esialgsed andmed viitavad seostele püsivate kehaliste kaebustega ning suurenenud esmashaigestumusele südame-veresoonkonna, ainevahetus- ja närvisüsteemi haigustesse. Kolmel Eesti rahvastikupõhisel kohortuuringul põhinev uurimistöö kasutas riiklikke elektroonilisi terviseandmebaase ning selle eesmärk oli selgitada COVID-19 riski mõjutavaid tegureid ja haiguse pikaajalisi tagajärgi. Uurimistöö näitas, et nakatumisrisk oli suurem naistel ja tööealistel inimestel, samas kui kõrgem haridustase vähendas SARS-CoV-2 läbimurdeinfektsiooni tõenäosust. Haiguse raskusaste suurenes vanuse ja kaasuvate haiguste arvu kasvades, kusjuures krooniline neeruhaigus, pahaloomulised kasvajad, kardiovaskulaarsed ja metaboolsed häired avaldasid kõige tugevamat mõju. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas nimetatud teguritest tulenevat riski, kuid ei kõrvaldanud seda täielikult. Dementsusega inimesi hospitaliseeriti harvem, kuigi nende surmarisk COVID-19 tõttu oli tõusnud. Vaktsiini kaitsev mõju infektsiooni eest kestis lühikest aega ning läbimurdeinfektsioonid olid sagedased, kuigi kaitse raske COVID-19 kulu eest oli märkimisväärne ning püsis vähemalt kuus. Vaktsiini tõhustusdoos pakkus olulist täiendavat kaitset. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas ägedate kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma riski pärast nakatumist, muuhulgas kerge ja mõõduka raskusastme COVID-19 puhul. Vaktsineerimise kaitsev mõju piirdus peamiselt ägeda ja varase postakuutse perioodiga ning varieerus vanuse ja soo lõikes, pakkudes suuremat kaitset naistele ning alla 70-aastastele meestele. Meeste risk oli järjepidevalt kõrgem nii ägedate COVID-19 tüsistuste kui ka postakuutsete kardiovaskulaarsete tüsistuste ja suremuse osas, viidates soospetsiifiliste tegurite olulisusele haiguse kulus ja pikaajalistes tervisemõjudes. Uurimistöö tulemused toetavad riskipõhiseid ennetusmeetmeid, tõhustatud järelevalvet haiguse põdemise järel sõltumata vaktsineerimise staatusest ning vaktsineerimise käsitlemist laiemalt kui vaid haiguse raskusekulgu modifitseerivat vahendit. Ennetusstrateegiad peavad arvestama muutuvate riskide ning haavatavate rühmadega, kelle risk ei ei pruugi vaktsineerimisega täielikult kaduda ning kellele peab olema tagatud võrdne ligipääs ravile.
Latent profiles and developmental trajectories of eating disorder symptoms
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-10-25) Soidla, Kärol; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Söömishäired on tõsised psühhiaatrilised häired, millega kaasnevad olulised psühholoogilised, kehalised ja sotsiaalsed tagajärjed. Häirunud söömiskäitumist esineb sageli ka üldpopulatsioonis, näiteks rangete dieetide pidamise või üksikute liigsöömishoogude näol. Doktoritöö eesmärk oli uurida, kuidas perfektsionismi ja impulsiivsuse tahud on seotud häirunud söömiskäitumise ja -häiretega ning kuidas häirunud söömiskäitumine noorukieas kujuneb. Töös kasutati isiksuse- ja käitumismustrite tuvastamisele suunatud meetodeid, mis võimaldasid eristada ja analüüsida heterogeensetes valimites sarnaseid gruppe. Sõltuvalt uuringust olid valimisse kaasatud kas isikud, kellel oli diagnoositud söömishäire, või üldpopulatsiooni kuuluvad noorukid. Ilmnenud profiilid eristusid perfektsionismi, impulsiivsuse ja söömiskäitumise mustrite ning nende avaldumise tugevuse alusel. Söömishäiretega isikute seas oli kõrge negatiivse perfektsionismi ja düsfunktsionaalse impulsiivsuse koosesinemine tugevamalt seotud väljendunud söömishäire sümptomitega. Üldpopulatsiooni noorukitel oli häirunud söömiskäitumine seevastu kõige tugevamalt väljendunud rühmas, mida iseloomustas kõrge negatiivne perfektsionism ilma märkimisväärse impulsiivsuseta.Profiilide eristus oli informatiivsem ja stabiilsem, kui nende kujundamisel arvestati lisaks isiksusejoontele ka söömishäire sümptomeid. Häirunud söömiskäitumise areng noorukieas (11.–16. eluaastani) osutus mitmetahuliseks, kujunedes erinevates arenguradades. Kehaga rahulolematus püsis stabiilsel tasemel juba 11.–12. eluaastast, samas kui käitumuslikud ilmingud eristusid selgemalt 13.–14. eluaasta paiku. Kõrgema riskiga trajektooridesse kuulumist ennustasid kõrgem kehamassiindeks, tajutud sotsiaalne surve välimusele ja perfektsionism. Isiksusepõhine hindamine võib aidata varakult tuvastada haavatavamaid isikuid ning kohandada sekkumisi personaalsemaks. Tulemused viitavad ka sellele, et ennetustegevust tuleks alustada juba enne varast noorukiiga, keskendudes perfektsionismi ja kehakuvandiga seotud murede vähendamisele.
Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord 1945.–1989. a
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Gams, Elmar; Tannberg, Tõnu-Andrus, juhendaja; Maripuu, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
1941., 1945.–1952. a Balti liiduvabariikides läbi viidud väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeriti ligikaudu 202 148 inimest: Eesti NSV-s 28 439, Läti NSV-s 53 361 ja Leedu NSV-s 120 348. Perioodil 1945–1954 tähendas vabastamiskord väljasaatmisotsuste tühistamist ja puudutas „kulakuid“ ning pärast 1947. a väljasaadetuid. Erandid olid haruldased (nt 1941. a välja saadetud lapsed). Alates 1954. a tähendas vabastamiskord peamiselt vabastamist väljasaatmisotsuseid tühistamata. See üleliidulisel tasandil algatatud protsess viis kõigi Balti liiduvabariikidest väljasaadetute järkjärgulise vabastamiseni 1965. aastaks. Vabastamiskord liiduvabariikide tasandil järgis üleliidulisel tasandil seatud kurssi, keskendudes nii väljasaatmisotsuste tühistamisele kui ka vabastamisele väljasaatmisotsuseid tühistamata. Alates 1965. a kuni 1980. aastate lõpuni tegelesid Balti liiduvabariigid nende represseeritute väljasaatmisotsuste tühistamisega, kes olid varem vabastatud ilma väljasaatmisotsuste tühistamiseta. Selline vabastamiskord sarnanes varasema 1930. aastate esimesel poolel välja saadetud „kulakute“ vabastamiskorraga, mis tähendas, et väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeritute vabastamiskord oli loodud juba Stalini valitsemisajal. 1988. a hakkasid Balti liiduvabariigid seni kehtinud korrale vastu astuma. Ehkki „kulakute“ väljasaatmisotsused tunnistas esimesena kehtetuks Eesti NSV, ometi kõige kiiremini kõigi väljasaatmisotsuste tühistamiseni jõudis Leedu NSV. Läti NSV-s jõudis vastav protsess lõpule alles suvel 1989.
Assembling the phylogenetic tree of northern European macroheteroceran moths
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Nedumpally, Vineesh; Õunap, Erki, juhendaja; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Pole kaugeltki veel lõpuni teada, millised putukaliigid on üksteisele kaugemad, millised lähemad sugulased. DNA järjestustel põhinevate evolutsioonipuude koostamine aitab sellesse küsimusse selgust tuua. Käesolevas uurimistöös koostati ööliblikate sugukondade sirptiiblased (Drepanidae), vaksiklased (Geometridae) ja öölased (Noctuidae) evolutsioonipuud, keskendudes Põhja-Euroopa liikidele. Selleks kasutati Sangeri ja järgmise põlvkonna sekveneerimise teel hangitud andmete kombinatsiooni, mis integreeriti avalikult kättesaadavate genoomiandmetega. Sirptiiblaste puhul kinnitas 37 liigi analüüs, et kõik neli alamsugukonda moodustavad tõesti evolutsioonipuu eraldiseisvad harud. Lisaks näitas analüüs, et sugukonnale iseloomulikud pikenenud tiivatipud on evolutsiooni käigus korduvalt kadunud ning et nii “talveliblikad” kui roosa/oranžikirju tiivakirjaga perekonnad kuuluvad fülogeneetiliselt selgelt eristnud rühmadesse. Vaksiklaste põhjalik fülogeneetiline analüüs, mis tugines 117 liigi enam kui 600 DNA lookusel ning mida täiendati 376 Põhja-Euroopa liigi puhul Sangeri meetodiga sekveneerimise teel saadud andmetega, andis tulemuseks statistiliselt usaldusväärse sugupuu, mis viis mitme muudatuseni süstemaatikas. Sellisteks muudatusteks on muuhulgas uute triibuste Lampropterygini ja Pelurgini kirjeldamine, perekondade Ochyria, Epelis ja Speranza “taaselustamine” ning mitme triibuse piiride täpsustamine nende monofüleetilisuse säilitamiseks. Öölaste puhul andis 333 liigi fülogeneoomiline analüüs statistiliselt hästi toetatud sugupuu, mis kinnitas peamisi sugulussuhteid ja viis mitme taksonoomilise muudatuseni. Need muudatused hõlmasid sünonüümiseerimisi, paaril juhul taksonoomilise taseme ümberhindamist ning mitme perekonna “taaselustamist”. Ajas kalibreeritud analüüs näitas, et triibus juureöölased (Apameini) eristus ligikaudu 8,7 miljonit aastat tagasi – palju hiljem kui seni arvati – ning et röövikute toitumine oma toidutaime sees võis hilises miotseenis toimunud rohumaade laienemise ajal soodustada selle rühma mitmekesistumist.
Juhan Liiv kirjanduslikus traditsioonis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Kirs, Tanar; Lukas, Liina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö keskmes on Juhan Liivi (1864–1913) loomingu ja kirjandusliku traditsiooni suhted. Liivi loomingut on eesti kultuuris väga palju käsitletud, kuid seni on teda peamiselt nähtud oma kaasaegsest kirjandustraditsioonist sõltumatu erandnähtusena – omapärase geeniusena, kelle poeetika sündis justkui väljaspool mõjutusi. Käesolev uurimus seab selle arusaama kahtluse alla, otsides Liivi luuletunnetuse seoseid laiema kirjandusliku ümbrusega. Liivi-tõlgenduse aluseks on ennekõike Friedebert Tuglase, Aarne Vinkli ja Jüri Talveti koostatud põhiväljaanded ja -uurimused. Tuglas sidus Liivi loomingu arengut luuletaja psüühikahäirega, nähes temas luuletajat, kelle eriline stiil tulenes haigusest. Vinkel tõi fookusesse Liivi käsikirjalise pärandi ja seadis eesmärgiks tekstide algupärasuse taastamise. Talvet on keskendunud Liivi luuletehnika ja poeetilise maailma tõlgendusele. Kuna suur osa Liivi loomingust on avaldatud postuumselt ja toimetajate valikud on tekste oluliselt mõjutanud, on töös tuginetud käsikirjalistele allikatele. Üks olulisemaid käsikirju on essee „Ääremärkused“, kus Liiv teeb ainsa katse sõnastada programmiliselt oma arusaama luulekunstist. Tema kriitilisest pärandist selgub, et ta tundis põhjalikult eesti kirjanduskultuuri ning jõudis sisse elada saksa klassikalisse kirjandusse ja filosoofiasse, tutvudes ka muu maailmakirjandusega saksa keele vahendusel. Liivi luuletajaks kujunemist mõjutas Väike-Maarja parnassi ringkond, sh tema vend, hiljem Ado Grenzsteini ja tema ajalehe Olevik toimetuse liikmed. Eesti kirjanduselu vahendusel avanes Liivile ka maailmaluule. Kui vaadata Liivi varast luulet tõlkeluule taustal, nähtub, et Liiv kujunes luuletajaks saksa kirjanduse schillerlikul taustal, arendas luule poeetikat Heine vormis ja otsis lüürilist hoiakut Goethe luule jälgedes. Juhan Liivi lüürika ja selle kaudu eesti esimese luuleuuenduse algus on arenenud seega tihedas kontaktis maailmaluule ja kirjandusliku mõttega. Siinne uurimus on esimene süsteemne katse näidata, kuidas Liivi luuletunnetus on seotud laiema kirjandusliku traditsiooni tõlgendamisega. Liivi looming ei sündinud kirjandustraditsiooni väliselt isikliku eripära pinnalt, vaid dialoogis Euroopa kirjandusliku traditsiooniga.
From registry to reality: insights into myocardial infarction care and prevention across Estonia and Europe
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-24) Asser, Piret; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiinteaduste valdkond
Eestis on südamelihaseinfarkti (müokardiinfarkti, MI) järgne suremus viimastel kümnenditel langenud, kuid langus on olnud aeglasem kui Põhjamaades ning viimasel ajal veelgi pidurdunud. Üks põhjus peitub patsientides: erakorraliselt jõuab haiglasse üha rohkem nooremaid kõrge metaboolse riskiga inimesi (ülekaalulised, II tüüpi diabeediga, kõrge vererõhuga patsiendid) ning samal ajal lisandub väga eakaid ja mitmete kaasuvate haigustega patsiente. „Tüüpilist“ MI-patsienti kohtab üha harvem; erinevad riskiprofiilid vajavad erinevaid lahendusi. Eesti suurim kasutamata võimalus on süstemaatiline järelravi ja sekundaarne preventsioon - st uue MI ja surma ennetamine järjekindla medikamentoosse ravi, taastusravi ja selgete ravieesmärkide abil. Oma doktoritöös uuris kardioloog Piret Asser Eesti Müokardiinfarktiregistri (EMIR) andmeid ja võrdles neid Rootsi, Norra ja Ungari registritega. Eestis on ägeda seisundi ravi haigla etapil selgelt paranenud, paraku aga tekivad lüngad edasises käsitluses. Võrreldes Põhjamaadega püsib MI järgne pikaajaline suremus kõrgem — selle põhjuseks on liiga hiline abi otsimine, kõrge riskiga MI-patsientide alaravi ja ebaühtlane järelravi. Uurimustöö toob esile ka südame ja neerude vahelise seose. Isegi kerge neerufunktsiooni langus noorematel MI-patsientidel seostub kõrgema suremusega. Vanemaealistel hoiavad absoluutset riski kõrgel muud haigused. Kuna neerud aitavad reguleerida vererõhku, vedelikutasakaalu ja põletikku, võimendab halvenev neerutalitlus vaikselt südame-veresoonkonna riski. Põhjamaade kogemusest on palju õppida: haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš. Taastusravi on standard, mitte erand; sellele järgneb selge jälgimisplaan koos isiklike eesmärkidega vererõhu, LDL kolesterooli ja veresuhkur väärtuste jaoks ning süsteemne, registriandmetel põhinev tagasiside. Eesti liigub samas suunas ja patsientide ravijärgimine on paranenud, kuid ühtne üleriigiline MI patsienditeekond on veel väljakujunemisel. Suurima võidu MI järgse suremuse langetamisel saame pärast haiglaravi: süsteemsest järelkontrollist, taastusravist ja jõulisest sekundaarse preventsiooni rakendamisest.
The ethics of informed consent in open science: from autonomy to fairness
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-21) Kaaya, Emmi; Simm, Kadri, juhendaja; Eigi-Watkin, Jaana, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Avatud teaduses ei jää uurimisandmed ainult ühe teadusprojekti kasutusse, vaid neid saab talletada ja kasutada ka tulevastes uurimustes. See erineb varasemast praktikast, kus andmeid koguti ainult ühe selgelt piiritletud projekti jaoks ja hävitati pärast kindlaksmääratud aega. Avatus toob kaasa palju võimalusi, kuid ka väljakutseid – eriti siis, kui räägitakse uuringus osalejate antud nõusolekust. Traditsiooniliselt on peetud enesestmõistetavaks, et osalejad saavad teha oma otsuse teadlikult: neile esitatakse kõik oluline uuringu kohta ja alles seejärel otsustavad nad, kas soovivad osaleda. Avatud teaduse puhul ei ole see aga võimalik, sest keegi ei saa ennustada, milleks kogutud andmeid tulevikus kasutatakse. Väitekiri küsib, kas nõusolek võib olla moraalselt tähendusrikas ka sellises olukorras. Uurimistöö vastus on jaatav – kui nõusolekuprotsess on õiglane. See tähendab, et uurija ei pea suutma kirjeldada kõiki võimalikke tulevasi kasutusviise, et saada oma uuringule õigustus. Piisab, kui ta selgitab avatult ja arusaadavalt, mida osalemine avatud teaduse kontekstis tegelikult tähendab. Praktikas tähendab see, et uurijad teavitavad osalejaid sellest, kuidas andmekaitseseadus andmete kasutamist suunab, ja et osalejate võimalused otsustada oma andmete kasutamise üle on väga piiratud. Selleks et uurida praeguseid praktikaid osalejate teavitamise osas, keskendub see töö biopangauuringutele, kus inimeste andmeid ja proove talletatakse tulevaste uuringute jaoks. Biopankade nõusolekuvormide üksikasjalikum analüüs näitab, et kuigi need dokumendid vastavad seaduse ja uurimiseetika formaalsetele nõuetele, annavad need osalejatele sageli liiga optimistliku mulje nende võimalustest mõjutada oma isikuandmete kasutamist. Lõpuks rõhutab väitekiri, et nõusolek ei ole vaid allkirjastatud paber, vaid moraalne praktika, mis kujuneb uurijate ja osalejate vahelises suhtes. Nõusolek võib õigustada uuringut ka avatud teaduse tingimustes, kui uurijad kohtlevad osalejaid ausalt ja teevad osalemise tagajärjed mõistetavaks – isegi kui kogu tulevikku ei ole võimalik ette teada.
Varaühisus ja ühisvara valitsemine
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-19) Liin, Susann; Lahe, Janno, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Abikaasad saavad oma varaasju erinevalt korraldada, kuid Eestis on üle 80% abikaasadest valinud varaühisuse, mille puhul on abielu kestel omandatu ühisvaras. Tavaliselt teatakse, et varaühisus annab õiguse saada abielu lõppedes endale pool varast, vähem ollakse kursis sellega, kui ulatuslik on ühisvara ühise valitsemise kohustus. Seaduse järgi on abikaasal vaja teise nõusolekut ka selleks, et vana auto maha müüa, teha pangaülekanne, et enda laen tagasi maksta, investeerida ettevõttesse või müüa väärtpabereid. Kuivõrd tavaarusaam varaühisusest on väga kaugel sellest, milline varaühisus seaduse järgi on, ajendas see küsima, miks see nii on. Väitekirjas uuriti, miks seob varaühisus abikaasasid nii tugevalt kokku ja teiseks analüüsiti, mida peavad abikaasad ühiselt otsustama ning mida nad võivad üksinda otsustada. Väitekirjas järeldati, et kuigi varaühisust tunti juba keskajal, ei tekkinud kellelgi siis küsimust, mida abikaasad peaksid ühiselt otsustama. Abielunaine ei võinud teha ühtegi tehingut, abielumees otsustas üksinda kõike. Muutus tuli alles 20. sajandil, kui esile kerkis naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning ka abikaasad pidid hakkama asju koos otsustama. Alles siis jõudis Eestisse ühisomand, mida peeti Rooma õiguses lausa võimatuks instituudiks. Ühisomand ning üha kasvav Saksa õiguse mõju on viinud meid nii ulatusliku ühisvara ühise valitsemise kohustuseni. Varaühisust ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust on proovitud lepitada – kuid seni edutult. Põhjus on selles, et meetod on olnud vale. Võrdõiguslikkust ei saa panna aastasadu vana süsteemi sisse ühisvara ühise valitsemise kaudu lihtsalt nii, et sõnad mees ja naine asendatakse sõnaga abikaasa. Kuna tänapäeval on levinuim perekonnavorm, kus mõlemad abikaasad käivad tööl, tuleks senine üldreegel pea peale pöörata. Üldreegel peaks olema, et abikaasad saavad ennekõike iseseisvalt tegutseda. Selle kõrvale saaks seadusesse panna loetelu kõige tähtsamatest asjadest, mida abikaasad peaksid koos otsustama.
Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Vallikivi, Hannes; Luts-Sootak, Marju, juhendaja; Siimets-Gross, Hesi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kaasaegsed õigusteadlased ja poliitikud pidasid Eesti Vabariiki demokraatlikuks õigusriigiks vähemalt suurema osa Eesti esimesest iseseisvusperioodist. Töös uuritakse, kas demokraatia ja õigusriigi toimimist selgesti näitav poliitiliste põhiõiguste ehk sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse õiguslik kaitse Eestis kahe maailmasõja vahel vastas toonastele õigusriigi standarditele, eelkõige seaduslikkuse, õiguskindluse ja kohturiigi põhimõtetele (kohturiigiks nimetati toona riiki, kus kodanikel oli võimalus oma õigusi kaitsta erapooletus kohtus ja õiglases menetluses). Töö peamiste järelduste kohaselt olid poliitilised põhivabadused kogu uuritaval perioodil põhiseadusega tagatud; eksisteeris sõltumatu halduskohus ja kohtumenetlus oli õiglane. 1934. aasta lõpuni olid nii poliitilisi põhivabadusi korraliselt kui ka erakorraliselt (s.t kaitseseisukorra raames) piiravad normid üldiselt selged ja kodanikud said rikkumiste korral pöörduda halduskohtusse. 1934. aasta lõpust dekreetidega kehtestatud poliitiliste põhivabaduste piirangud olid määratlemata õigusmõistete tõttu ebaselged ning kaotati võimalus kaitseseisukorraga õigustatud erakorralisi meetmeid (ajalehtede ja ühingute sulgemist, koosolekute keelustamist jne) halduskohtus vaidlustada. Kuni 1940. aasta Nõukogude Liidu anneksioonini kestnud olukord ei vastanud enam õigusriigi tunnustele. Õigusriigi põhimõtetest hälbimist aktsepteeris ka tollane Riigikohus, jättes menetlusse võtmata või rahuldamata kaebused, mis olid esitatud poliitiliste põhivabaduste rikkumise pärast. Riigikohtul oli küll teoreetiline võimalus tunnistada dekreete ja nende alusel antud haldusakte põhiseadusvastaseks, kuid seda ei tehtud. Põhjuseks võis olla väljakujunenud praktika ja ideoloogia. Selle järgi halduskohus aktsepteeris – tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel eelkõige pideva kommunistliku riigipöörde ohu tõttu – haldusvõimu ulatuslikku diskretsiooni eriti riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitsel; kohtute poolt poliitikasse sekkumist peeti lubamatuks; Riigikohus oli üldse tagasihoidlik nii õiguse üldpõhimõtete rakendamisel kui ka õigus- ja haldusaktide põhiseaduslikkuse kohtulikul kontrollimisel.
Ethnic identity and acculturation among binational Estonian-foreign families and individuals
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Ceballos Rodríguez, Gabriel Alberto; Ainsaar, Mare, juhendaja; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimase paarikümne aasta jooksul on kaherahvuseliste paaride, perekondade ja inimeste arv olnud mitmes Euroopa riigis tõusuteel. Eesti on huvitav paik, kus uurida kaherahvuselisi inimesi ja nende perekondi, sest nad ei ole mitte üksnes jäänud teiste vähemusrühmade varju, vaid ka segarahvuselisuse uurimisel on rõhk olnud peamiselt paaridel ja üksikisikutel, kellel on ühelt poolt eesti- ja teiselt poolt venekeelne taust. Selles uurimuses pööratakse tähelepanu neile kaherahvuselistele eesti ja välispäritolu inimestele ning perekondadele, kes ei ole eesti- ja venekeelt rääkivad. Töö eesmärk on uurida viise, kuidas kaherahvuselised eesti ja välispäritolu inimesed ning nende perekonnad suhestuvad rahvusliku identiteedi ja kultuurilise kohanemise mõistetega. Uurimistöös kasutatakse nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid. Kvantitatiivsetest uuringutest selgub, et Eestis mõjutavad kaherahvuseliste inimeste arvu reeglipärad, mis on iseloomulikud kahe peamise rahvusrühma ehk etniliste eestlaste enamuse ja suure venekeelse vähemuse vahelisele dünaamikale. Siiski tundub, et muust kahest rahvusest inimestel on rahvusliku identiteedi ja lõimumisega aina keerulisem ja vähem lineaarne side, mis eristab neid teistest rahvusrühmadest. Kvalitatiivsed intervjuud 40 lapsevanemaga, kelle lapsed on kahest rahvusest, näitasid kolme mehhanismi, mis on tingitud vanemate rahvusliku identiteedi tugevnemisest pärast lapsevanemaks saamist. Lisaks mõjutab väärtust, mille küsitletud omistasid rahvuslikule identiteedile, veel üks tegur, mida kutsutakse identiteedi keerukuseks ja mis seostub identiteedi paljude vormidega, mille abil lapsevanemad kirjeldavad iga tuvastatud rahvusrühma alusel oma laste rahvuslikku identiteeti – näiteks „põhiliselt eestlane“, „pooleldi eestlane“, „maailmakodanik“. Kokkuvõtvalt, selle väitekirja eesmärk on juhtida tähelepanu Eesti ühiskonnas kaherahvuselistele peredele ja inimestele, kes ei ole eesti- ja vene keelt rääkivad ning panustada kaherahvuseliste inimeste ja perekondade globaalsesse uurimisse.
Teachers’ opinions on aspects related to the choice of learning materials
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-14) Raska, Heily; Uibu, Krista, juhendaja; Taimalu, Merle, juhendaja; Ugaste, Aino, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Õpetaja professionaalsuse juures on olulised otsustusõigus ja oskus valida asjakohast õppevara. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvamused õppevara valimisega seotud aspektidest. Selgus, et kui lasteaiaõpetajatel on peaaegu täielik vabadus valida endale ja lastele sobivat õppevara, on esimese kooliastme õpetajatel võimalik vaid mõningal määral õppevara valikul kaasa rääkida. Kognitiivsed ja afektiivsed eesmärgid on õppevara valikul kesksel kohal, neid pidasid võrdselt oluliseks nii lasteaia- kui ka esimese kooliastme õpetajad. Metakognitiivseid eesmärke hindasid esimese kooliastme õpetajad lasteaiaõpetajatega võrreldes olulisemaks. Õppevara valimise kohta nimetasid õpetajad erinevaid põhimõtteid, mida sai jagada nelja rühma: vastavus õppekavale, sisu ja ülesannete mitmekesisus, sisu ja ülesannete selgus ja arusaadavus ning välised tegurid. Õpetajad ei tähtsustanud õppevara valiku juures mängulisust. Lasteaiaõpetajad nimetasid keeleõppemängude valiku põhimõtteid, näiteks teise keele oskuse arendamist, lapse individuaalsusega arvestamist ja teadmiste kujundamist. Lasteaiaõpetajad pidasid keeleõppemänge valides oluliseks, et need arvestaksid laste erineva keeletaseme ja huvidega ning aitaksid arendada kõiki õppe- ja kasvatustegevuste valdkondi. Et teha kindlaks, millised on tegurid, mis lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvates mõjutavad nende õppevara valikut, kasutati Bronfenbrenneri ökoloogilist mudelit. Makrotasandi tegurid hõlmasid õppekava ja kirjastajate järgimist. Mesotasand puudutas ümbritsevate isikute (nt juhtkonna, kolleegide ja õpilaste) mõju. Mikrotasandi tegurid olid seotud õpetajate teadmiste ja kogemustega, kus peamiselt mõjutas õpetajate arvates õppevara valimist töökogemus.

Sirvi

Viimati lisatud