2. Kaitsmiseks esitatud doktoritööd. Pre-Theses only

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/38

Vaata ka

Doktoritööd edastab TÜ Kirjastus vastavalt ülikoolisisesele korrale.
Autoril palume hoolikalt jälgida autoriõiguslikke aspekte ja edastada õigeaegselt informatsioon väitekirja nende osade kohta, mille avaldamiseks õigused puuduvad (ilmunud artiklid, graafilised materjalid etc)

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 22

The emotion of guilt: integrating cases without perceived wrongdoing
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Meriste, Heidy; Sutrop, Margit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humantaarteaduste ja kunstide valdkond
Süütundest räägitakse tihti kui emotsioonist, mis seisneb asjaolus, et ollakse midagi moraalselt valesti teinud. Samas raporteerivad inimesed süütunnet ka olukordades, kus nad ei pruugi tajuda, et oleksid moraalselt eksinud. Üheks tüüpjuhtumiks on kahju põhjustamise näited, kus moraalset eksimust ei ole – näiteks autoõnnetused, kus põhjustati küll kellegi surm, kuid seejuures poleks autojuht saanud midagi teisiti teha. Teiseks tüüpjuhtumiks on ellujääja süütunne, mida tuntakse siis, kui pääsetakse eluga mõnest katastroofist, kust paljud teised hukkuvad. Käesolev doktoritöö näitab, et selline rahvapsühholoogias levinud avaram süüdiskursus ei ole vaid üks lõtv ja segane viis süütundest kõneleda. Vastupidi, see püüab kinni suhteliselt koherentse süümõiste, mis võrsub hüvepõhisest lähenemisest moraalile. Sellises lähenemises ei ole fookus mitte tegude ebamoraalsusel, vaid asjade seisude moraalsel halbusel, ning süütunne seisneb selles, et ennast tajutakse panustavat moraalselt halba asjade seisu. Seejuures on panustamist mõistetud kontrafaktuaalses tähenduses, mis rõhutab seda, et subjekt teeb maailma vahe sisse. Näiteks, kui ei oleks teatud kellaajal teatud teel sõidetud, siis poleks kõne all olevat õnnetust juhtunud. Või kui subjekt oleks hukkunud koos teistega, siis oleks juhtunu vähemalt teatud mõttes vähem halb olnud. Hüvepõhine lähenemine pakub tüüpjuhtumitele järgneva selgituse. Kahju põhjustamise näidete puhul panustatakse kausaalsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb enamasti selles, et juhtunu on ohvri suhtes ebaõiglane – ohver polnud oma halba saatust millegagi ära teeninud. Ellujääja süütunde puhul panustatakse konstitutiivsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb selles, et subjekti pääsemine on hukkunute suhtes, kes polnud subjektist kuidagi vähem väärilised, võrdlevas mõttes ebaõiglane. Suures plaanis näitab doktoritöö seda, kuidas süümõiste oleneb suurel määral meie üldisest normatiivsest raamistikust.
Evaluating lithium-ion pouch cells and hydrogen storage materials under extreme conditions using advanced techniques
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Tuul, Kenneth; Palm, Rasmus, juhendaja; Lust, Enn, juhendaja; Dahn, Jeff R., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Vene-Ukraina sõjast tingitud energiakriis on ajendanud ELi energiasõltumatuse ja roheenergia suunas, kus viimane on keskne ELi kliimaeesmärkide saavutamiseks. Selle laialdaseks kasutamiseks on vaja töökindlaid ja jätkusuutlikke salvestusmeetodeid. Li-ioonakud eelisteks on kõrge energiatihedus, kasutegur ja väljakujunenud tehnoloogia, kuid nende kitsaskohtadeks on toormaterjalide kättesaadavus, tarneahelate haavatavus ja piiratud sobivus pikaajaliseks salvestuseks. Eluea pikendamine ja töökindlate akude järelturg aitavad olukorda leevendada. Teisalt võimaldab roheenergiast toodetud vesinik pikaajalist salvestust, ehkki praegused tehnoloogiad jäävad alla kasuteguri, hinna ja ohutuse poolest. Antud doktoritöö uurib H2 salvestust naatriumalanaadis (NaAlH₄) ja pikaealisi Li-ioonakusid. Nende karakteriseerimiseks kasutati tavapäraseid laborimeetodeid, kuid võtmeteadmised saadi kõrgtehnoloogiliste meetoditega: neutrondifraktsioon andis infot NaAlH₄ faasisiirete kohta. Ülikõrglahutuskulonomeetria (UHPC) koos kiirendatud kõrgtemperatuurse vanandamisega paljastas akude lagumehhanisme ning võimaldas nende eluea ennustamist. NaAlH₄ lõksustati nanoosakestena poorses süsinikus, mille tulemusel vähenes H2 vabanemise temperatuur 100 °C-ni võrreldes puhta materjali 183 °C-ga. Osaline H2 salvestamine saavutati 150 °C ja 20 bar juures. Täielik pöörduvus jäi piiratuks, mistõttu tulevikus võiks süsinikmaterjali struktuuri peenhäälestada ja lisada katalüsaatoreid. Li-ioonakud kohandati tööks 60–100 °C juures ning pika eluea jaoks, optimeerides elektroodimaterjale ja elektrolüüdi koostist. Pouch-tüüpi akud andsid paljulubavaid tulemusi, kuid selgues, elektrolüüdi solvendid difundeeruvad läbi laminaatpakendi liitekohtade. Silindrilised metallrakud osutusid ajastabiilsemateks. UHPC paljastas Arrheniuse-tüüpi seose mahutavuse kao ja temperatuuri vahel, võimaldades lihtsa mudeliga prognoosida akude mahutavuse vähenemist mitmekümne aasta vältel. Kuigi mudel ei ole kõikehõlmav ega veel valideeritud, võimaldab see pikemate garantiiaegade ja taaskasutuse planeerimiseks.
The impact of frailty on outcomes following emergency laparotomy: enhancing risk prediction and clinical decision-making
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Isand, Karl-Gunnar; Talving, Peep, juhendaja; Lepner, Urmas, juhendaja; Kolk, Helgi, juhendaja; Saar, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Aastaks 2050 on arenenud riikides peaaegu iga kolmas inimene üle 65-aastane. Siiski ei määra üksnes vanus inimese tervislikku seisundit. Mõned nooremad inimesed võivad olla kehva tervisega, samas kui osa üle 80-aastaseid on jätkuvalt oma vanuse kohta heas vormis. Siin tuleb mängu hapruse mõiste. Haprus tähendab kehalise vastupanuvõime vähenemist, mis muudab inimese haavatavamaks väliste mõjurite suhtes. Habrastel inimestel võib isegi väike sündmus—näiteks kukkumine või uus ravim—põhjustada tõsiseid tagajärgi, millest taastumine on raskem ja aeganõudvam, kuna kehal ei ole piisavalt reserve tekkinud probleemidega toime tulekuks. Hapruse hindamiseks välja töötatud mitmeid mõõdikuid, näiteks 9-astmeline kliiniline hapruse skaala (Clinical Frailty Scale). Käesolev uurimustöö käsitles hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat—eluohtlikes olukordades tehtavat kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni. Operatsioonieelse hapruse taseme hindamiseks kasutati kliinilist hapruse skaalat. Andmeid koguti enam kui 1800 patsiendi kohta Ühendkuningriigis ja Eestis. Selgus, et haprus on sage—mitte ainult eakate, vaid ka nooremate seas. Koguni 17% alla 50-aastastest patsientidest olid enam või vähem haprad. Kõrgem hapruse tase oli seotud suurema suremusega nii lühemas kui pikemas perspektiivis, pikema haigla- ja taastusravi ajaga ning sagedasema raskete tüsistuste esinemisega. Kuus kuud pärast operatsiooni polnud paljud, eriti üle 80-aastased, taastunud oma operatsioonieelsele iseseisva toimetuleku tasemele. Märkimisväärne oli see, et üle 50-aastaste seas ennustas haprus 180 päeva suremust paremini kui vanus või sugu. Hapruse seisundi lisamine olemasolevatele riski hindamise mudelitele, nagu NELA ja P-POSSUM, parandas nende täpsust, eriti vanemate patsientide puhul. See aitab kirurgidel, patsientidel ja pereliikmetel teha teadlikumaid ravivalikuid juba ravi algfaasis. Uurimustöö tulemused toovad välja hapruse hindamise tähtsuse erakorralises kirurgias—see võimaldab paremat riskihindamist, toetab patsientide, arstide ja lähedaste ühiseid otsuseid ning aitab ressursside planeerimisel ja taastusravi korraldamisel.
TAL MOF-derived M-N-C electrocatalysts for oxygen reduction and evolution reactions
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Yusibova, Gulnara; Kongi, Nadezda, juhendaja; Tammeveski, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Üleminek taastuvenergiale nõuab tõhusaid ja taskukohaseid energiasalvestus- ja muundamistehnoloogiaid. Kütuseelemendid ja metall-õhk akud on paljulubavad lahendused, kuid need põhinevad hapnikuga seotud reaktsioonidel, mis vajavad praegu kallihinnalisi plaatinapõhiseid katalüsaatoreid. Käesolev doktoritöö keskendub uute, odavamate ja plaatinavabade katalüsaatorite arendamisele metall-orgaaniliste võrestike (MOF) baasil. Uurimistöö raames töötati välja uudne MOF-materjalide perekond nimega TAL (TalTech-UniTartu Alliance Laboratory), mis toimivad lähteainetena kõrge jõudlusega elektrokatalüsaatoritele. Varieerides metallisisaldust (koobalt, mangaan, tsink) ja sünteesitingimusi, saavutati materjalide struktuuri ja aktiivsuse peenreguleerimine. Katalüsaatormaterjalide füüsikalis-keemiliseks ja elektrokeemiliseks karakteriseerimiseks viidi läbi põhjalikud uuringud. Valmistatud katalüsaatorid näitasid suurepärast jõudlust nii kütuseelementides kui ka tsink-õhk akudes, pakkudes keskkonnasõbralikku alternatiivi väärismetallipõhistele materjalidele. Töö panustab uue põlvkonna puhta energia tehnoloogiate arengusse, pakkudes skaleeritavaid ja jätkusuutlikke materjale taastuvenergia rakenduste jaoks.
Association of molecular markers CILP-2, DDR2 and C2C with the severity of tissue damage in knee osteoarthritis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Torga, Taavi; Arend, Andres, juhendaja; Suutre, Siim, juhendaja; Kisand, Kalle, juhendaja; Aunapuu, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartroos (OA) on kõige sagedamini esinev krooniline liigeshaigus, mis mõjutab miljoneid inimesi maailmas. Kõige sagedamini kahjustab OA põlveliigest. Pikalt arvati, et OA on tingitud kõhrkoe kulumisest, kuid tänaseks on teada, et OA algab molekulaarsetest muutustest, mis mõjutavad liigese erinevaid kudesid (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed). Varase OA-ga seotud molekulaarsed muutused toimuvad faasis, kus haigusele iseloomulikud sümptomid puuduvad. Seetõttu on OA uurimisel olulisel kohal molekulaarsed markerid, mis peegeldavad haiguse käigus toimunud muutusi ja ideaalis aitavad tuvastada OA varast haigestumist või sobivad haigust modifitseeriva ravi kandidaadiks. Uuringuks valiti järgmised eeldatavalt OA-ga seotud markerid: CILP-2 (kõhre vahekihi valk 2), DDR2 (diskoidiini domeeni retseptor 2) ja C2C (teist tüüpi kollageeni lõhustumise neoepitoop). Käesolevas uurimuses hindasime nende biomarkerite esinemist OA patsientidelt põlveliigese endoproteesimisel kogutud kõhrkoe proovides. Hindasime nii kõhrkoe lokaalset kui makroskoopilist kahjustust OARSI (Rahvusvahelise Osteoartriidi Uurimise Ühingu) väljatöötatud hindamissüsteemi alusel ja võrdlesime kahjustusastmeid biomarkerite ekspressiooniga. Eraldi metoodilises uurimuses leidsime sobivaima antigeeni esiletoomise meetodi CILP-2 immunohistokeemiliseks värvinguks. Uurimistöö tulemused näitavad, et CILP-2 ja C2C on paljulubavad põlveliigese OA raskuseastme biomarkerid. CILP-2 ja DDR2 ekspressiooni võrdlemisel selgus, et kui CILP-2 seostus mitmete kõhrekahjustuse parameetritega, siis DDR2 näitas kõhrekahjustusega ainult nõrka seost. Seega võib antud uuringu valgusel pidada CILP-2 paremaks OA lokaalse kahjustuse markeriks kui DDR2. C2C immunohistokeemilistes uuringutes, kus kasutati uriinis C2C testides rakendatavat antikeha, leiti C2C seostumine liigeskõhre kahjustuse ulatusega. Seega võib C2C pidada arvestatavaks OA markeriks ja uriinis määratud C2C tase võiks peegeldada koetasandil toimuvaid muutusi.
Health effects of environmental contamination in the oil shale industry region of Estonia
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Idavain, Jane; Orru, Hans, juhendaja; Julge, Kaja, juhendaja; Lang, Aavo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Ida-Viru maakond on tuntud oma põlevkivitööstuse poolest, mis on olnud piirkonna majanduse keskmeks alates 20. sajandi algusest. Põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on põhjustanud õhukvaliteedi halvenemist Kohtla-Järve, Kiviõli ja Narva piirkonnas (eeskätt peente ja eriti peente osakeste, benseeni, fenooli ja formaldehüüdi osas), mis on põhjustanud keskkonna- ja terviseprobleeme. Uuringutes selgus, et Ida-Virumaa elanikel on sagedamini hingamisteede sümptomeid nagu pikaajaline köha ja vilistav hingamine, astmahooge, diabeeti ning südame ja veresoonkonna haiguseid. Näiteks on infarktirisk benseeni või fenooliga enim kokku puutunud inimestel kaks korda suurem (võrreldes omavahel enim ja vähim kokku puutunud neljandikku inimesi). Samuti esineb piirkonna lastel võrreldes Tartu- ja Lääne-Virumaa lastega oluliselt enam astmat, hingamisteede põletikke ning sümptomeid nagu vilistav hingamine ja öine kuiv köha. Tööstuspiirkonnas elavatel Ida-Virumaa meestel oli oluliselt kõrgem kopsuvähi esinemissagedus kui Eestis keskmiselt. Viimastel aastakümnetel on see erinevus vähenenud, mida võib seostada muuhulgas keskkonna kvaliteedi paranemisega. Lisaks füüsilistele terviseprobleemidele mõjutab õhusaaste elanike vaimset heaolu, põhjustades häiritust ja rahulolematust oma elukeskkonnaga. Viimase nelja nädala jooksul oli uuringus osalenud idavirumaalasest viiendik tundnud välisõhus ebameeldivat lõhna ning kolmandik olnud mures oma tervise pärast. See peegeldab piirkonna elanike ebavõrdsust ligipääsul puhtale ja tervislikule elukeskkonnale, mis tõstab esile vajaduse õiglasema keskkonna- ja rahvatervishoiupoliitika järele. Inimeste teadlikkus keskkonna kvaliteedi teemal on viimase paari aastakümne jooksul märkimisväärselt kasvanud, sealhulgas on suurenenud nende ootused kiiremateks keskkonna- ja tervisealasteks sekkumisteks. Lahenduste leidmiseks on olulised sihtrühmapõhised terviseuuringud ja õhusaaste heitmete parem seire. Ida-Virumaa elanike pikaajalise tervise ja heaolu paranemine sõltub otseselt poliitikakujundajate, kohalike omavalitsuste, ettevõtete, teadlaste, tervishoiusüsteemi ja kogukonna koostööst.
Eesti konverbitarindi semantika, infostruktuur ja sõnajärg. des-, mata- ja maks-tarind
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-14) Simmul, Carl Eric; Habicht, Külli, juhendaja; Plado, Helen, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö kuulub eesti keele morfosüntaksi uurimise valdkonda, kirjeldades des-, mata- ja maks- konverbitarindit kasutuspõhises raamistikus, korpusanalüüsi meetodil ning kolmest, semantika, infostruktuuri ja sõnajärje küljest. Semantiliselt väljendab konverbitarind sündmust, mis on ühtlasi teise sündmuse asjaolu: AEG (Koju jõudes viskas ta pikali), PÕHJUS (Jõudmata enam seista, viskas ta korraks pikali), OTSTARVE (Ta läks koju, nägemaks ema ja isa), VIIS, KAASNEV sündmus, VAHEND, TULEMUS, TINGIMUS, MÖÖNDUS, VASTANDUS või TÄPSUSTUS. Sellele lisaks võib konverbitarind väljendada korraga mitut asjaolu, näiteks nii VIISI kui ka TULEMUST (Ta põrutas pori pritsides kodu poole) või nii VAHENDIT, TINGIMUST kui ka MÖÖNDUST. Infotasandil väljendab konverbitarind mõnd idee osa või teise ideega seotud ideed. Tarind võib väljendada: idee keskset infokildu, toimides fookusena (Alguseks jõuaksime ainult joostes); fookust teisejärgulisena täiendavat infokildu, toimides reema taustaosana (Ta läks taarudes kodu poole), idees teisena esile tõusvat infokildu, toimides prominentse elemendina (Nüüd ei jõuaks enam isegi joostes enne keskööd); ülejäänud ideed kontekstiga seostavat infokildu, toimides raamina (Joostes tundis ta kannas valu); ning omaette ideed, toimides infoüksusena (Ta jooksis kodu poole, igatsedes näha tuttavaid nägusid). Konverbitarindi semantika ja infostruktuur on seotud: erinevad semantilised asjaolud kalduvad väljenduma idee eri osadena. AEGA väljendavad tarindid toimivad sageli raamina ning VIISI väljendavad tarindid fookusena ja reema taustaosana. Tarindid, mis ei väljenda AEGA ega VIISI, toimivad tavaliselt infoüksusena. Tarindid, mis väljendavad MÖÖNDUST, toimivad sageli prominentse elemendina. Konverbitarindi põhjal on iseseisvunud keelendeid, mille tõlgendus erineb millegi poolest mõnest konverbisündmusest. Iseseisvunud keelend võib väljendada lausesündmuse kvalitatiivset asjaolu (Läksin kogemata vale ukse taha), lausesündmuse isikuta seost mõne nähtusega (Hoolimata väsimusest läksime jooksuga) või keelekasutaja suhet raamlausega (Kokkuvõttes jäime elama; See on kahtlemata tore). Doktoritöö käsitleb konverbitarindi põhjal uuenduslikult grammatika, semantika ja infostruktuuri seoseid, millega saab arvestada ka teiste keelendite käsitlemisel.
Relevance of eDNA, citizen science, and species distribution modelling for fungal conservation
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Copoț, Ovidiu; Runnel, Kadri, juhendaja; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Seente looduskaitse on vähem välja arendatud kui taimede ja loomade kaitse, peamiselt seente peidulise eluviisi ja sellest tulenevate andmevajakute tõttu nende leviku ja mitmekesisuse kohta. Käesolev doktoritöö uurib, millised võimalused on kasutada seente looduskaitse jaoks uusi andmeallikaid, nagu DNA triipkoodistamise ja harrastusteaduse andmed. Töö esimene osa käsitleb niisuguste Eestis kogutud andmete kasutatavust seeneliikide ohustatuse hindamiseks ning koosluste mitmekesisuse seiramiseks inimmõjulistes maastikes. Selgitatakse, et mullaproovidest saadud keskkonna-DNA andmestik laiendab liikide viljakehade põhjal teada olevat levikupilti ning lisab olulisel määral ka uusi liike. Kuivendussüsteemidest välja voolavate kraavide veest DNA alusel määratud elustikukooslused olid väga varieeruvad, kuid teatav potentsiaal võib sellistel andmetel maastike jälgimiseks olla. Mõlemal juhul oli ilmne, et keskkonna-DNA andmestikke maksab kombineerida teiste andmetega. Sama kehtib harrastusteaduse kohta: see lisas kasulikku infot Eesti samblike seire jaoks, aga haruldaste liikide leidmine oli väga juhuslik. Töö teises pooles käsitletaksegi seeneliikide leviku modelleerimist Euroopas ühendatud andmestike põhjal. Näidatakse, et 33 ohustatud liigi senine kaitstus ei vasta Euroopa Liidu elurikkuse strateegia (aastani 2030) üldeesmärkidele ning eri riikidel on selles ka mõnevõrra erinev vastutus. Samas pole otstarbekas puudujääke igas EU riigis eraldi lahendada; pigem tuleks kaitset ja elupaikade taastamist piirkondlikult koordineerida. Vastutuse seisukohalt on olulised liikide leviku tulevikuprognoosid, millel on isegi samu algandmeid kasutades erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kokkuvõttes näitab doktoritöö, et eDNA, kodanikuteadus ja liikide levikuprognoosid võivad koos täita olulisi teadmislünki ja tugevdada seente looduskaitset.
Human genome studies with k-mer frequencies
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Puurand, Tarmo; Maido Remm, juhendaja; Kaplinski, Lauris, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimese genoom on keeruline ja pidevas muutumises – seal toimuvad mutatsioonid kogu aeg. Kuigi genoomi uurimine oli veel 25 aastat tagasi aeglane ja kallis, on tehnoloogia areng toonud kaasa suure läbimurde. Varem kasutati peamiselt DNA mikrokiipe, mis tuvastasid üheaegselt üksikuid muutusi ehk SNP-sid. Tänapäeval saab järjestada terve genoomi ja analüüsida miljardeid andmepunkte korraga. Selles töös kasutati uudset lähenemist, mis põhineb nn k-meride analüüsil. K-merid on lühikesed DNA lõigud (25 tähte), mille esinemissagedust saab arvutada ilma kõigi ühe inimese järjestusi eelnevalt ajakulukalt standardiga võrdlemata. See teeb andmetöötluse kiiremaks ja võimaldab tuvastada ka selliseid muutusi, mida varasemad meetodid ei näinud – eriti korduvates või tehniliselt keerulistes piirkondades. Töö üks olulisemaid uuendusi on Y-kromosoomi põlvnevusgruppide määramine väga väikese DNA koguse põhjal. Kui tavaliselt vajatakse usaldusväärseks analüüsiks 20-kordset kordust üle andmete, siis siin kasutati vähem kui 1% juhuslikku osa genoomist. See oli võimalik tänu korduvatele DNA järjestustele Y-kromosoomis, mida varem peeti analüüsimiseks liiga keeruliseks. Uuringus käsitletud meetod kasutab neid kordusi omamoodi loodusliku "võimendusena", nagu DNA paljundamine laboris. Aja jooksul on need piirkonnad kogunud unikaalseid muutusi, mis aitavad määrata inimese isaliini ehk haplogruppi. See tehnoloogiline lähenemine – k-meride sagedusel põhinev, joondusvaba ja suure ulatusega – avab uusi võimalusi genoomi uurimisel, eriti olukordades, kus andmeid on vähe või kus traditsioonilised meetodid jäävad hätta.
Генезис русской уголовной прозы 1860–1890 гг.
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Булахова, Марина; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö uurib vene kriminaalproosa arengut aastatel 1860–1890, keskendudes selle žanrilistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele eripäradele. Töö eesmärk on taastada varase vene krimikirjanduse sisemine loogika ning määratleda selle koht rahvusvahelises kontekstis. Uurimus tugineb nii kirjandusloolisele kui ka narratoloogilisele ja sotsioloogilisele lähenemisele ning käsitleb kriminaalproosa kujunemist õigussüsteemi reformide, meedia arengute ja realismi poeetika kontekstis. Töö sissejuhatuses vaadeldakse žanri kujunemist Lääne-Euroopa kirjanduse mõjuväljas, sh prantsuse romaan-följetoni ja angloameerika krimiproosa evolutsiooni ning nende mõju vene kirjandusele. Erilist tähelepanu pööratakse vene proosa unikaalsele alguspunktile – mahukatele kirjandusajakirjadele –, mille vahendusel kujunes kriminaalžanr sotsiaalkriitiliseks ja psühhologiseeritud realistlikuks kirjanduseks. Esimeses peatükis keskendutakse kriminaalteemade esiletõusule 1840. aastate ilukirjanduses ning analüüsitakse esimesi žanrile lähedaseid tekste, sh teoseid, mis kujutavad õigussüsteemi, kuriteo motiive ja ühiskondlikku moraali. Eraldi uuritakse tsensuuri mõju ja lääne eeskujude rolli. Teine peatükk käsitleb kriminaalmaterjali kujutamist läbi etnograafilise pilgu: kuidas kriminaalteema liigub linnakeskkonnast maa- ja vanglaelu kirjeldusteni, kajastades sotsiaalse keskkonna ja kirjandusliku kujutamisviisi vahet. Kolmandas peatükis on vaatluse all „uurijate märkmed“ – tekstid, kus jutustajaks on uurija või prokurör. Peatükis vaetakse mitme massikirjanduse autori loomingut (P. A. Stepanov, N. M. Sokolovski, A. A. Škljarevski jt), kus kujutatakse uurijat uue aja kangelasena, kelle ülesandeks on faktide tõlgendamine ja õigluse taastamine. Neljandas peatükis analüüsitakse jälitusproosa kangelastüüpe: uurijad, salapolitseinikud ja heatahtlikud filantroobid. Siin vaadeldakse, kuidas eri autorid (sh ka A. P. Tšehhov) loovad juurdlevaid tegelastüüpe lääne eeskujude (nt E. Gaboriau) ja kohaliku konteksti pingeväljas. Töös käsitletakse umbes sadat kriminaalromaani, jutustust ja novelli, millest suurem osa on siiani jäänud uurijate tähelepanuta. Seeläbi täidab väitekiri olulise tühimiku 19. saj vene massikirjanduse uurimises ning esitab uue mudeli selle arenguetappide mõtestamiseks.
Development of novel on-site chemical analysis tests – from alternative materials and technologies to functional prototypes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-08) Saar, Indrek; Evard, Hanno, juhendaja; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kujutle, et keerukaid keemilisi analüüse saab teha ükskõik kus — just seal, kus neid vaja läheb, ilma laborita. Traditsiooniline keemiline analüüs nõuab sageli keerulist aparatuuri, väljaõppinud spetsialiste ja palju aega, luues vajaduse kiiremate ja kättesaadavamate lahenduste järele. Käesolevas doktoritöös töötati välja uued kohapealsed keemilise analüüsi testid, mis lisaks analüüsi lihtsustamisele pakuvad ka kõrgemat analüütilist võimekust võrreldes olemasolevate kaasaskantavate lahendustega. Neid teste valmistati siiditrüki ja uudse osakestepõhise lähenemise abil, mis on kiire, madalate kuludega ja potentsiaalselt hästi masstootmiseks sobiv. See lähenemisviis võimaldab paremini kontrollida baasmaterjali kvaliteeti ja omadusi (nt paksust, pinnafunktsionaalsust). Lisaks näidati töös, et tavapäraseid laboratoorseid tehnikaid, nagu kromatograafia (parema selektiivsuse saavutamiseks) ja tahke faasi ekstraktsioon (kõrgema tundlikkuse saavutamiseks), saab nendesse testidesse edukalt integreerida. See on oluline samm kõrgema analüütilise võimekuse viimiseks otse kasutuskohale. Väljatöötatud funktsionaalsed prototüübid olid kompaktsed, kasutajasõbralikud ja suutelised andma usaldusväärseid tulemusi. Nende rakendused hõlmasid näiteks biotiini taseme jälgimist uriiniproovides ning mitmete metallikatioonide määramist erinevates veeproovides, sealhulgas tugevaid kelateerijaid sisaldavates väetiselahustes. Ühendades alternatiivsed materjalid, nutika disaini ja keerukamad analüüsimeetodid, nihutavad need testid kohapealse keemilise analüüsi piire. Töö tulemused sillutavad ka teed võimekamate ja masstootmiseks sobivate diagnostikavahendite väljatöötamiseks, mis võimaldavad täpsemaid ja kiiremaid tulemusi ning otsustamist keskkonnaseires, tervishoius ja põllumajanduses.
Exploring the basicity of phosphanes and related compounds
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-08) Pikma, Marta-Lisette; Kütt, Agnes, juhendaja; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Katalüsaatorid võimaldavad tõsta reaktsioonide efektiivsust või viia need läbi tingimustes, mis muidu oleksid ebasoodsad. Üleminekumetallide katalüsaatorid on laialdaselt kasutusel homogeenses katalüüsis ning neid kombineeritakse tavaliselt ligandidega, mis parandavad katalüsaatori aktiivsust, selektiivsust või stabiilsust. Fosfaanid on ühed enam kasutatavatest ligandide tüüpideks tänu oma hõlpsasti muudetavatele steriilsetele ja elektroonilistele omadustele, mida saab varieerida asendusrühmade kaudu. Käesolev väitekiri koondab fosfaanide aluselisuse andmed ühtseks ülevaateks ning käsitleb lünki olemasolevas andmestikus. Lisaks pakutakse välja lihtsustatud viisi fosfaanide omaduste hindamiseks, et hõlbustada tõhusamat ligandide sõelumist. Veel sünteesiti ja iseloomustati üheksa uut alust, millel on soodsad UV-Vis omadused. Doktoritöös uuriti kokku 80 fosfororgaanilist ühendit kas eksperimentaalsete või arvutuslike meetodite abil.
The diffusion of H2 adsorbed in carbide-derived carbons: a quasi-elastic neutron scattering study
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-08) Koppel, Miriam; Palm, Rasmus, juhendaja; Härmas, Riinu, juhendaja; Lust, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Vesiniku molekulide liikumine süsinikmaterjalis on oluline nähtus, sest sellel põhinevad energia muundamise seadmed (kütuseelement ja elektrolüüser) ja energia salvestamine vesinikuna süsinikmaterjalis. Nendel rakendustel on erinevad nõudmised süsinikmaterjalide poorsusele ja korrapärale. Poorid on väiksed avad ja tühimikud, mis moodustuvad kaardus grafeenilehtede vahele, millest süsinikmaterjal koosneb. Grafeenilehed omakorda võivad paikneda korrapäraselt nagu raamatud riiulis, aga samas võivad need ka paikneda teineteise suhtes “juhuslikult” nagu hunnikusse kukkunud raamatud. Vesiniku salvestamiseks on vaja üliväikseid poore, mille läbimõõt on umbes 7 Å (ongström) (1 Å = 10⁻¹⁰ m). Elektrolüüserite ja kütuseelementide katalüsaatormaterjalides peavad olema poorid, mille läbimõõt on 20–500 Å, sest need võimaldavad vesinikul liikuda aktiivtsentritesse ja nendest ära. Et töötada välja paremaid materjale nendeks rakendusteks, on oluline uurida ja kirjeldada vesiniku liikuvust erineva poorsuse ja korrapäraga süsinikmaterjalides. Gaaside adsorptsiooni, laianurgalise röntgenhajumise ja kvaasielastse neutronhajumise meetodite tulemused näitavad, et poorid läbimõõduga alla 7 Å suudavad vesinikku nii tugevasti kinni hoida, et vesinik on peaaegu liikumatu. Vesiniku liikuvust mõjutab ka poori seina karedus - karedamate seintega poorid hoiavad vesinikku tugevamalt kinni kui siledamate seintega poorid. Samuti on roll süsinikmaterjalide korrapäral, mida kirjeldab grafeenilehtede arv ühes korrapärases virnas. Seda saab võrrelda raamatute arvuga raamatuvirnas. Tulemustest järeldub, et kui ühes korrapärases virnas on 2–3 grafeenilehte, siis vesinik nende lehtede vahele ei mahu, vaid läheb suurematesse tühimikesse. Seetõttu ei ole vesinik sellises materjalis eriti tugevalt kinni. Kui aga korrapäraseid virnu ei moodustu (raamatud on ebakorrapärases hunnikus), siis vesinik mahub tühimikesse ja jääb tugevalt kinni, mis soodustab vesiniku salvestamist suures koguses. Poorides laiusega üle 7 Å saab eristada kahte vesiniku komponenti – kiiresti ja aeglaselt liikuvat vesinikku. Aeglaselt liikuv ehk tugevalt kinniolev vesinik võib olla kahjulik näiteks katalüsaatormaterjalides, kus on oluline, et vesinik saaks kiirelt liikuda aktiivtsentritesse ja sealt ära.
Utilisation and outcomes of patient safety incident reporting and learning in hospitals from a nursing perspective: a multi-method study
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-08) Uibu, Ere; Kangasniemi, Mari, juhendaja; Põlluste, Kaja, juhendaja; Lember, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Tänapäevane tervishoid on tipptehnoloogiat rakendav keerukas süsteem, mille kõige olulisem ülesanne on tagada kvaliteetsed ja ohutud tervishoiuteenused. Inimestel on õigus tervishoiuteenuseid saades olla kaitstud juhuslike vigade tõttu tekkiva kahju eest ning nüüdisaegsed erialased teadmised ja kvaliteedinõuetest kinnipidamine peavad neid ära hoidma. Eesti tervishoiukorraldus näeb ette, et teenuse kvaliteedi eest vastutab teenuseosutaja, kellel on kohustus juurutada süsteemid ning kasutusele võtta tehnoloogiad, mis võimaldavad probleemseid olukordi ette näha ning võimalikku kahju patsiendile vältida. Samuti peab teenuseosutaja looma organisatsioonis positiivse ohutuskultuuri, väärtustama süüdistamisvaba suhtumist ja kasvatama töötajate teadlikkust patsiendiohutusest. Ometi on patsiendikahju lubamatult suur pea kõikjal maailmas. Doktoritöö kirjeldab patsiendiohutusjuhtumitest teavitamist ja selle tulemusi haiglates õenduse vaatenurgast. Selgitatakse, kuidas juhtumiteavitussüsteeme kasutatakse ning kuidas kogutud infot õppimiseks ja patsiendiohutuse tagamiseks rakendatakse. Doktoritöö tulemused näitavad, et kõige enam teavitatakse juhtumitest, millel on selgesti tuvastatavad põhjused või nähtavad tagajärjed. Samuti ilmneb, et kuigi juhtumeid käsitlev teave eeldab pigem suurema ulatusega parendustegevusi, planeeritakse valdavalt selliseid, mis on suunatud inimeste käitumise, mitte süsteemi muutmisele. Detailsete plaanide koostamine parendustegevuste elluviimiseks ning tulemuste hindamine ei ole aga tavapraktika, mistõttu ei ole teada, kas muutused toimusid või mitte. Õed ja õendusjuhid kui kõige agaramad juhtumiteavitussüsteemi kasutajad näevad selle väärtust personali kasvanud teadlikkuses ja pädevuses ning konkreetsetes elluviidud muudatustes. Samas tunnistavad nad, et patsiendiohutuse tagamiseks tehakse liiga vähe organisatsiooni tasandil muudatusi ning napib kutse- ja erialadevahelist koostööd. Vahetu tagasiside andmine juhtumist teavitajale ja süstemaatiline teabe jagamine juhtumitest õppimiseks on organisatsioonides pigem haruldased. Seega on ilmne, et patsiendiohutus vajab mitmetasandilisi ja kogu tervishoiusüsteemi hõlmavaid muudatusi ning juhtide senisest suuremat tuge ja panust. Juhtumiteavitussüsteemide kasutamise tõhustamiseks tuleb nendes arendada kogu teavitamise ja õppimise protsessi, et selle kaudu saavutada soovitud tulemus – ohutum tervishoid.
Structure and dynamics of photoactive proteins studied by (in situ-) neutron scattering methods
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-07) Hajizadeh Omaslanolya, Mina; Pieper, Jörg, juhendaja; Golub, Maksym, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesolevas doktoritöös uuritakse valgusaktiveeritavate valkude struktuuri ja dünaamikat, kasutades kaasaegseid neutron- ja röntgenhajumise meetodeid. Töö keskmes on Orange Carotenoid Protein (OCP), mis on tsüanobakterites oluline fotokaitsevahend, ning Water-Soluble Chlorophyll Protein (WSCP), mis toimib lihtsustatud mudelina pigment–valgu interaktsioonide uurimiseks. Nende valkude kaudu käsitletakse, kuidas valguse poolt esilekutsutud struktuurimuutused ja valgu paindlikkus määravad nende bioloogilise funktsiooni, eriti valguse kogumise ja energia hajutamise mehhanismide kaudu. Töö tugineb mitmete täiendavate eksperimentaalsete tehnikate integreerimisele, sealhulgas Small-Angle Neutron Scattering (SANS), Quasielastic ja Inelastic Neutron Scattering (QENS ja INS) ning Time-Resolved Small-Angle X-ray Scattering (TR-SAXS), et iseloomustada valgusaktiveeritavate valkude staatilisi struktuure ja dünaamilisi muutusi füsioloogilistele tingimustele sarnastes keskkondades. SANS-analüüs koos Size-Exclusion Chromatography (SEC) meetodiga võimaldab määrata OCP–FRP komplekside lahusstruktuurid ja oligomeersed olekud, heites valgust nende rollile OCP valgusaktiveerimise ja taastumisprotsessides. QENS-mõõtmised toovad esile erinevate OCP variantide ja WSCP sisemise liikumise ning selle, kuidas pigmentide sisaldus, lahusti viskoossus ja temperatuur mõjutavad valgu paindlikkust ja funktsiooni. TR-SAXS võimaldab reaalajas jälgida valguse poolt aktiveeritud OCPᴿ olekust taastumist tagasi algsesse OCPᴼ olekusse. Töö tulemused annavad tervikliku ülevaate sellest, kuidas valgusindutseeritud valkude struktuurne paindlikkus ja dünaamiline käitumine toetavad nende funktsionaalset ümberlülitust. Lisaks fotoprotektsiooni mehhanismide paremale mõistmisele tsüanobakterites annavad saadud teadmised olulise panuse bioinspireeritud valguskogumissüsteemide, sünteetiliste fotokaitsematerjalide ja optogeneetiliste rakenduste arendamiseks. Uurides nii keerukaid looduslikke süsteeme kui ka lihtsustatud mudeleid, aitab see doktoritöö paremini mõista struktuuri ja dünaamika seoseid valkude funktsiooni määramisel.
Self-determination theory-based interventions combining physical education teachers’ and parents’ need-supportive training to increase out-of-school physical activity among school students
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-07) Meerits, Pille-Riin; Raudsepp, Lennart, juhendaja; Koka, Andre, juhendaja; Tilga, Henri, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Teismeliste ebapiisav kehaline aktiivsus on probleem kogu maailmas. Noorte hoiakute kujundamisel liikumise suhtes on koolidel ja peredel võtmeroll. Doktoritöös uuriti, kuidas kehalise kasvatuse (KK) õpetajatele ja lapsevanematele suunatud veebipõhised sekkumised võivad aidata neil omandada oskusi, mille abil toetada teismeliste liikumist vabal ajal. Uuring tugineb enesemääratlusteooriale, mis rõhutab kolme psühholoogilise põhivajaduse – autonoomsuse (otsustamisvabadus), kompetentsuse (pädevustunne) ja seotuse (kuuluvustunne) – toetamise olulisust, et edendada noorte sisemist motivatsiooni rohkem liikuda. KK õpetajad saavad luua tunnis põhivajadusi toetavaid tingimusi, näiteks pakkudes õpilastele valikuvõimalusi, samas kui lapsevanemad saavad julgustada noorte liikumist vabal ajal. Doktoritöös testiti kolme sekkumist: üks lapsevanematele, üks KK õpetajatele ja üks kombineeritud programm nii õpetajatele kui ka lapsevanematele. KK õpetajatele suunatud sekkumine parandas oluliselt õpilaste tajutud õpetajate toetust, aidates säilitada nende motivatsiooni KK tundides. Huvitaval kombel selgus, et KK õpetajatele suunatud sekkumise tulemusel tunnetasid sekkumisrühma lapsed tugevamat lapsevanema poolset toetust oma psühholoogilistele põhivajadustele. Samas ei avaldanud lapsevanematele suunatud sekkumine oodatud otsest mõju laste kehalise aktiivsusega seotud näitajatele, tõenäoliselt madala osalusaktiivsuse ja muude kohustuste tõttu. Hoolimata psühholoogilistest kasudest ei toonud ükski sekkumine kaasa noorukite kehalise aktiivsuse taseme märkimisväärset tõusu. Kooli ja kodu ühine panus on hädavajalik, et arendada noorte elukestvaid liikumisharjumusi. Edaspidi tuleks keskenduda sellele, et muuta lapsevanematele suunatud programmid kaasahaaravamaks, pakkudes näiteks kohandatud sisu ning kombineerides veebipõhiseid ja vahetuid koolitusi. Toetava keskkonna loomine nii koolis kui ka kodus aitab kujundada noorte tervislikku ja aktiivset eluviisi.
The role of outdoor recess opportunities, schoolyard design, and parents in encouraging physical activity in school among 9–13-year-old students
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-07) Lemberg, Getter Marie; Mäestu, Evelin, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkind
Ebapiisav kehaline aktiivsus (KA) on üha suurenev probleem laste ja noorte seas. Ülemaailmselt kõigest kolmandik lastest täidab Maailma Terviseorganisatsiooni kehalise aktiivsuse soovitust olla igapäevaselt keskmiselt vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega KA (MTKA) (43% Eesti lastest ja noortest). Selle probleemi lahendamiseks on oluline roll koolikeskkonnal. Õuevahetundide kasutamine on näidanud positiivset mõju õpilaste KA-le, kuid Eestis ei ole see tavapärane osa koolipäevast. Paljud koolid alles alustamas selle lisamisega enda päevakavva. Samuti on viimaste aastate jooksul mitmeid koolihoove uuendatud, et muuta need õpilaste jaoks huvitavamaks ning liikuma kutsuvamaks. Sellest tulenevalt oli käesoleva doktoritöö eesmärk kaardistada koolihoovide võimalusi, mõõta õpilaste KA erinevates vahetundides ning hinnata, kuidas mõjutab õuevahetunni olemasolu õpilaste ja nende vanemate hoiakuid KA suhtes. Uuringus osales 15 kooli üle Eesti ning nendest koolidest võttis uuringust osa 967 õpilast 3.–6. klassist ning üks nende vanematest. Uuringu raames kaardistati koolihoovide võimalusi, vaadeldi õuevahetunde, mõõdeti õpilaste KA vahetunnis ning küsimustiku abil hinnati õpilaste ja vanemate hoiakuid õuevahetunni ja liikumisvõimaluste kohta koolis. Vahetunni võimaluste alusel jagati õpilased kolme gruppi: 1) igapäevane õuevahetund; 2) ebaregulaarne õuevahetund; 3) sisevahetund. Doktoritöö tulemustest selgus, et enim toetasid õpilaste KA koolihoovis, suuremad ja looduslikumad koolihoovid. Õuevahetunni vaatlusest selgus, et looduslikud ala, kiiged ning erinevad ronimisvõimalused olid enim kasutatavad alas, kuid spordiväljakud, eriti kui õpilastel polnud võimalik kasutada erinevaid väikevahendeid olid kõige vähem kasutatud alad õuevahetunnis. Samuti leiti, et igapäevase õuevahetunniga õpilased olid vahetunni jooksul aktiivsemad ning nende MTKA vahetunnis ei vähenenud vanuse kasvades võrreldes õpilastega kahes teises grupis. Nii õpilastel kui ka lapsevanematel „igapäevase õuevahetunni“ grupis olid oluliselt positiivsemad hoiakud õuevahetunni, selle kasude ning liikumisvõimaluste kohta koolis võrreldes õpilaste ja lapsevanematega kahes teises grupis. Antud töö tulemused tõstavad esile õuevahetunni kooli päevakavva lisamise olulisust ning rõhutavad õuevahetunni suurt potentsiaali õpilaste KA toetamisel ning tavapärase KA languse vähendamisel vanuse kasvades. Samuti pakuvad koolihoovi võimaluste ja õuevahetunni tegevuste kaardistamise tulemused praktilist informatsiooni uute koolihoovide ehitamiseks ning vanemate koolihoovide uuendamiseks
Evolución en el uso del artículo por parte de estudiantes de grado estonias de lengua española. Un estudio longitudinal de corpus de aprendientes con énfasis en la influencia interlingüística
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-07) Rapún Mombiela, Virginia; Kruse, Mari, juhendaja; Santiago Alonso, Gemma María, juhendaja
Doktoritöö uurib hispaania keele artikli kasutamise arengut eesti keelt emakeelena rääkivate õppijate seas. Nagu ka varasemad uuringud on näidanud, on hispaania keele artikli omandamine keeruline õppijatele, kelle emakeeles artikkel puudub, eriti mitmekeelses kontekstis, kus nende keeltepagasisse kuuluvad muud keeled õppimist mõjutavad. Doktoritöö lähtub eeldusest, et keele arengut ei saa analüüsida isoleeritult, vaid seda tuleb mõista osana keelelisest ökosüsteemist, kus erinevad elemendid mõjutavad üksteist. Väitekiri püüab vastata kahele peamisele küsimusele: (1) Kuidas areneb hispaania keele artikli kasutus romaani filoloogia bakalaureuseõppe kahe esimese aasta jooksul? (2) Kuidas mõjutab seda protsessi õppijate varasem keeltepagas? Uurimuse laiemaks eesmärgiks luua õpetamisstrateegiaid ja õppematerjale, mis hõlbustavad artikli omandamist autentsetes suhtlusolukordades. Uuring põhineb longituudse õppijakorpuse andmete analüüsil. Selle jaoks koostatud Corpus Longitudinal de Español de Aprendientes Estonios (CLEAE ehk eestikeelsete hispaania keele õppijate longituudkorpus) sisaldab kirjalikke ja suulisi hispaaniakeelseid tekste, mille on loonud Tartu Ülikooli romanistika õppekava hispaania keele ja kirjanduse eriala üliõpilased oma kolmeaastase bakalaureuseõppe (kuue semestri) jooksul (A1 kuni B2 tasemed). Doktoritöö analüüsib 15 tudengi hispaania keele artikli kasutust kahe esimese bakalaureuseõpingute aasta kirjalikes tekstides. Uurimuse tulemused viitavad selgele vajadusele artikli funktsioone õppijatega põhjalikumalt arutada. Oluline on kasutada õpitegevusi, mis soodustavad metalingvistilist mõtlemist ja keelestruktuuride võrdlemist hispaania, inglise ja eesti keeles, et aidata õpilastel mõista artikli kui grammatilise kategooria diskursiivseid ja semantilisi funktsioone. Läbimõeldud ja rikkalik sisend koos õpetaja tagasiside ja metalingvistilise aruteluga aitab õppijatel harjuda artikli kasutamisega erinevates süntaktilistes ja semantilistes kontekstides, teha keeleõppe sihipärasemaks ning tulemused püsivamaks.
Soil warming effect on belowground dynamics in subarctic grasslands: responses of roots, rhizomes, and rhizobiomes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-01) Bhattarai, Biplabi; Ostonen, Ivika, juhendaja; Rewald, Boris, juhendaja; Truu, Marika, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Subarktilised rohumaad soojenevad kliimamuutuste käigus võrreldes teiste maailma ökosüsteemidega keskmisest kiiremini. Sealsed taimekooslused ja mullaelustik on suure orgaanilise aine varuga ning kuhjunud orgaanika hoiab endas palju süsinikku, lämmastikku ja teisi mineraalaineid. Tasakaalus ökosüsteemis lisandub ja laguneb osa orgaanilisest ainest igal aastal, ent kliima soojenemise mõjul saab ülekaalu lagunemine, mulla orgaanilise aine varu väheneb ning elustik ja aineringe muutuvad. Viimaste aastakümnete üks olulisimaid uurimissuundi on olnud ökosüsteemide maa-aluste protsesside parem mõistmine. Kui senini on taimede maa-alust biomassi ja mulla mikroobikooslusi analüüsitud rohkem tervikuna, siis tänaseks on selge, et olulisem on vaadelda muutusi taimede organite ja mikroobide funktsionaalsete gruppide tasemel. Rohumaade maa-aluses biomassis tuleb eristada juuri risoomidest, sest need on maa-alused varred ja ei talitle juurtena. Juured elavad risoomidega võrreldes lühemat aega ning eritavad mulda suhkruid ja orgaanilisi aineid, mis on toiduks mullamikroobidele. Rohumaa taimekoosluste juurte, risoomide ja ka juurtega seotud mullabakterite ja arhede reaktsioon mulla soojenemisele võib olla erinev või suisa vastassuunaline. Käesolevast doktoritöös selgus 11 aastat ja üle 60-ne aasta geotermaalselt soojendatud Islandi subarktilistel rohumaadel kasvanud taimekoosluste maa-aluses biomassis on suhteliselt rohkem risoome ning vähem juuri just pika-ajaliselt soojal mullal kasvanud rohumaal. Selline talituslik nihe ehk suhteliselt väiksem juurte biomass soojemas mullas tähendab vähem toitu mullamikroobidele. Vastav bakterikoosluste analüüs näitas pikaajalise mulla soojenemise mõju mikroobikoosluste struktuurile ning erinevat tüüpi juurtega seotud bakterite aktiveerumist. Taimede maa-aluses massis talletatud suhkruvarud sõltusid nii taimeliigist kui organist, näiteks lõhnaval maarjaheinal (Anthoxanthum odoratum) suurenes koos mullasoojenemisega suhkruvaru juurtes ja risoomides, tulikatel ja osjadel pigem vähenes. Kokkuvõttes, maa-aluste taimeorganite biomassi, suhkrute, süsiniku ja toitainete muutused olid tihedalt seotud taimekoosluse ja mulla mikroobikooslsute struktuuri muutustega, kuid kohastumuslikke muutusi taimekoosluse maa-alustes taimeorganites täheldati alles rohkem kui 60 aastat soojemas mullas kasvanud rohumaakoosluses.
Collocation based approximations for fractional differential equations
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-06-30) Soots, Hanna Britt; Pedas, Arvet, juhendaja; Lätt, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kui me räägime funktsiooni y=f(t) tuletisest, siis peame tavaliselt silmas selle funktsiooni täisarvulist järku tuletist: y’, y’’, y’’’... . Tekib loomulik küsimus, kas tuletise määratlust on võimalik laiendada nii, et tuletise järk võiks olla reaalarv või isegi kompleksarv. Osutub, et see on võimalik ning tuletisi, mille järk ei ole täisarv, on hakatud nimetama murrulist järku tuletisteks või ka lihtsalt murrulisteks tuletisteks. Murrulist järku tuletisi sisaldavad diferentsiaalvõrrandid on osutunud väga tõhusaks vahendiks selliste materjalide ja nähtuste kirjeldamisel, mille käitumine sõltub nende varasemast olekust. Näiteks on murrulised tuletised ja neid sisaldavad diferentsiaalvõrrandid leidnud rakendust majanduses, meditsiinis, mehaanikas ja kaootiliste süsteemide uurimisel. Murrulisi tuletisi sisaldavate diferentsiaalvõrrandite täpse lahendi leidmine ei ole reeglina võimalik ning seetõttu on nende ligikaudne lahendamine väga aktuaalne uurimissuund. Käesolevas väitekirjas uuritakse erinevat tüüpi murrulisi tuletisi sisaldavate diferentsiaalvõrrandite lahendite olemasolu, ühesust ja siledust ning konstrueeritakse kõrget järku täpsusega ligikaudsed meetodid, mis arvestavad lahendi võimalikku singulaarset käitumist. Käsitletakse kolme erinevat tüüpi murruliste tuletistega diferentsiaalvõrrandeid. Saadud tulemusi illustreeritakse erinevate numbriliste näidetega.

Sirvi

Viimati lisatud