2. Kaitsmiseks esitatud doktoritööd. Pre-Theses only

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/38

Vaata ka

Doktoritööd edastab TÜ Kirjastus vastavalt ülikoolisisesele korrale.
Autoril palume hoolikalt jälgida autoriõiguslikke aspekte ja edastada õigeaegselt informatsioon väitekirja nende osade kohta, mille avaldamiseks õigused puuduvad (ilmunud artiklid, graafilised materjalid etc)

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Photoexcited processes in ionic liquid vapors
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-16) Kook, Mati; Kisand, Vambola, juhendaja; Pärna, Rainer, juhendaja; Nõmmiste, Ergo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ioonsed vedelikud (IL-id) on üldiselt määratletud kui sulanud orgaanilised soolad, mille sulamistemperatuur on alla 100 °C. IL-id koosnevad orgaanilistest katioonidest, mis on seotud kas orgaaniliste või anorgaaniliste anioonidega. Käesolev väitekiri uurib valitud ioonvedelike elektronstruktuuri aurufaasis, keskendudes sellele, kuidas erinevad aniooni–katiooni kombinatsioonid mõjutavad nende elektronstruktuuri. Ioonvedelikud aurustati kõrgvaakumis kasutades efusioonirakku. Ultraviolett-fotoelektronspektroskoopia (UPS) ja lennuaeg-massispektromeetria (TOF-MS) mõõtmised viidi läbi MAX IV labori uuel FinEstBeAMS kiirekanalil, mille rajamisse ja optimeerimisse panustas ka autor. Ioonvedelike uurimise käigus mõõdeti ja avaldati esmakordselt rohkem kui kümne ioonvedeliku – [EMIM][OTf], [PYR₁₄][OTf], [EMIM][DCA], [PYR₁₄][DCA], [PYR₁₄][TCM], [PYR₁₄][FSI], [PYR14][PF₆], [S₂₂₂][TFSI], [P₄₄₄₁][TFSI] ja [EMMIM][TFSI] UPS-i ning mõnel juhul ka TOF-MS-i spektrid. TOF-MS uurimus [EMMIM][TFSI], [EMIM][OTf] ja [EMIM][DCA] fragmenteerumisest näitas hüdrogeenitud ja dehüdrogeenitud fragmentide esinemist. [EMIM][DCA] elektronstruktuuri uuriti põhjalikult. Näidati, et [EMMIM][TFSI] ja [EMIM][OTf] fragmenteerumismustrid on sarnased.
Operationalising ISRD evidence for youth justice in Estonia: a child‑rights framework for proportionate, least‑restrictive responses
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-15) Markina, Anna; Soo, Anneli, juhendaja; Luhamaa, Katre, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kui noor läheb seadusega pahuksisse – millist reaktsiooni ta päriselt vajab? Iga vanem loodab, et tema laps ei satu kunagi politsei ega kohtu vaatevälja. Ometi proovivad enamik noori teismeeas piire – mõnikord ka seadust rikkudes. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud kriminoloogia doktoritöö küsib: kuidas reageerida nii, et noor õpiks, aga talle ei jääks elu alguses „kurjategija“ silti külge? Anna Markina tugineb rahvusvahelise noorte hälbiva käitumise uuringu ISRD andmetele, mida on Eestis kogutud kolmes laines. Küsimustikud näitavad, kui paljud 12–16-aastased on varastanud, kakelnud, tarbinud alkoholi või olnud vägivalla ohvrid – ka siis, kui politsei sellest kunagi teada ei saa. Tulemused kinnitavad: enamik noori „kasvab välja“ väiksematest rikkumistest, eriti kui kodu, kool ja võrgustik pakuvad tuge. Seetõttu ei peaks karistus olema esimene valik. Kui riik vastab ainult karistusega ega paku noorele tuge ja võimalust muutusteks, võib ka väikseim rikkumine saada kriminaalse karjääri alguseks. Töö keskmes on 2018. aasta alaealiste erikohtlemise reform. Selle järel kadusid alaealiste komisjonid ning suurem roll anti prokurörile ja kohtule. Seadus näeb ette, et 14–17-aastast tuleb eelistatult suunata hoiatuse, konfliktivahenduse, sotsiaalprogrammide, ühiskondliku töö ning ravi- ja nõustamisteenuste poole. Vabadusekaotus jääb viimaseks abinõuks. Reformi alguses kardeti, et „leebem“ reageerimine tekitab karistamatuse tunde ja kasvatab kuritegevust, kuid doktoritöö näitab, et seda ei ole juhtunud. Töös võrreldakse Eesti süsteemi lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa „lapsesõbraliku õigusemõistmise“ põhimõtetega. Järeldus on ettevaatlikult optimistlik: liigume õiges suunas, kui koolid, lastekaitse, sotsiaal- ja õigussüsteem suudavad hoida noore fookuses. Arukas reageerimine noorte õigusrikkumistele ei küsi ainult, mis tegu tehti, vaid ka seda, milline noor on meie ees ja milline sekkumine aitab tal päriselt eluga edasi minna.
Põhjustamisseoste väljendamine ning analüütiliste põhjustamiskonstruktsioonide kujunemine ja kasutus eesti keeles
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-04) Tomson, Kairit; Habicht, Külli, juhendaja; Tragel, Ilona, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö käsitleb põhjustamisseose väljendamist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja kasutamist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse ka nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise produktsioonikatse põhjal tehtud uurimuses tuuakse välja põhjustamisahela muid väljendusvahendeid. Uurimused on tehtud kasutuspõhise lähenemise raamistikus. Töö keskne mõiste on põhjustamine. Teoreetilise tausta moodustavad konstruktsioonigrammatika ja grammatisatsiooniteooria. Suulise keele põhjuslikkuse väljendusvahendite seas on nii põhjustamis- ja tulemussündmust sisaldavaid vahendeid (nt analüütilised kausatiivkonstruktsioonid) kui ka põhjustamisahela osade sidujaid (nt sidesõna sest). Uurimusest selgus, et enamik põhjustamisahela väljendusvahendeid ei ole seotud kindlat tüüpi situatsiooniga. Kausatiivkonstruktsioonide kujunemist on selgitatud verbide panema, ajama ja laskma tähenduste, sildkonstruktsioonide, tähendusseoste ja kasutusjuhtude sageduse kaudu. Esimene panema-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht esines siinse materjali põhjal 18. sajandi kirjakeeles ja esimene ajama-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht 19. sajandi kirjakeeles. Laskma-kausatiiv-konstruktsiooni kasutusi leidus juba 16.–17. sajandi kirjakeeles. Grammatilised kausatiivkonstruktsioonid on kujunenud verbide leksikaalsete tähenduste abstraktsemaks muutumisel. Panema-põhjustamiskonstruktsioon (Ma panen vee keema) on kujunenud panema-verbi asetamistähenduse abstraktsemaks muutumisel, ajama-põhjustamis-konstruktsioon (ajab keema) ajama-verbi muutmistähenduse (’liigutama’/’sundima’) abstraktsemaks muutumisel. Laskma-verbi võimaldamis- (ei lasknud rääkida) ja käskimistähenduses (laseb nimetada) da-infinitiiviga konstruktsioonid on kujunenud ’võimaldama’ (S(NOM/GEN/PART) + laskma) sildkonstruktsiooni kaudu. Doktoritöö verbiuurimuste metoodika on võimaldanud võrrelda kolme kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja tähendust ning kirjeldada analüütiliste põhjustamistarindite rühma ühtsena teiste põhjustamisahela väljendusvahendite hulgas.
Advancing human-centric counterfactual explanations in explainable AI
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-02) Domnich, Marharyta; Vicente Zafra, Raul, juhendaja; Barbu, Eduard, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tehisintellekt (TI) mõjutab üha enam kriitilisi otsuseid erinevates valdkondades, nagu tervishoid, haridus ja rahandus. Mudelite kasvav keerukus ja ulatus muudavad otsustusprotsessid sageli läbipaistmatuks, rõhutades vajadust seletusmeetodite järele, mis suurendaksid nende läbipaistvust ja kontrollitavust. Selle väljakutsega tegeleb seletatava tehisintellekti (XAI) valdkond, arendades seletusi, mis on inimestele tähenduslikud ja arusaadavad. Inimlikud seletusprotsessid on oma olemuselt keerukad ja kontrastiivsed, hõlmates sageli võrdlusi ja hüpoteetilisi stsenaariume. Sellist kontrastiivset mõtlemist väljendavad kõige paremini kontrafaktuaalsed seletused, mis vastavad küsimusele: „Millised minimaalsed muudatused võiksid mudeli otsust muuta?“. Selleks, et kontrafaktuaalsed seletused oleksid tõhusad, peavad need olema kooskõlas inimlike eelistustega – olema tähenduslikud, rakendatavad ja kasutajatele usaldusväärsed. Käesolev doktoritöö edendab inimkeskseid kontrafaktuaalseid seletusi nelja omavahel seotud uuringu kaudu. Uurimistöö tugineb kognitiivteaduse arusaamadele, täiustades seeläbi kontrafaktuaalsete seletuste genereerimist ning hindamist erinevates rakendusvaldkondades. Esimene uuring, mis on inspireeritud inimlikest kognitiivsetest eelistustest, tutvustab difuusse kauguse ja suunatud koherentsuse kasutamist kontrafaktuaalsete seletuste otsingus. Need kaks uuendust võimaldavad luua lihtsamini teostatavaid ja inimkesksemaid seletusi, rõhutades andmeruumi sidusust ning joondades tunnuste muutused inimese mõtlemismustritega. Väljatöötatud lähenemine, nimega Coherent Directional Counterfactual Explainer (CoDiCE), näitab paremat tulemuslikkust seletuste loomisel, mis on praktiliselt rakendatavad ning inimese seletusloogikaga kooskõlas. Teine uuring tegeleb ühe kontrafaktuaalsete seletuste keskse väljakutsega- kuidas neid usaldusväärselt hinnata. Selleks arendatakse välja CounterEval-andmestik, mis koondab inimeste üksikasjalikud hinnangud mitmete seletuslike mõõtmete osas. Üle 200 osalejalt kogutud andmete põhjal luuakse ühtne hindamisraamistik, mis kasutab suurte keelemudelite (LLMid) võimekust ennustada keskmisi ja individuaalseid inimhinnanguid. See pakub skaleeritavat ja järjepidevat viisi seletuste kvaliteedi hindamiseks. Järgnev analüüs uurib, kuidas seletustega seotud rahulolu saab modelleerida teiste seletuslike mõõdikute (nt teostatavus, usaldus, täielikkus ja keerukus) põhjal, andes sügavama ülevaate teguritest, mis kujundavad üldist kasutajate rahulolu. Kolmas uuring näitab kontrafaktuaalsete seletuste praktilist väärtust meditsiinilise pilditöötluse kontekstis, esitades COunterfactual INpainting (COIN) lähenemise nõrgalt juhendatud semantilisele segmenteerimisele. COIN genereerib seletusi, muutes klassifitseerimistulemuse ebanormaalsest normaalseks ning kasutades algse ja muudetud pildi erinevusi nõrkade segmentatsioonimärgistena. Rakendatuna neerukasvajate segmentatsioonile vähendab see meetod oluliselt radioloogide käsitsi märgistamise töökoormust ning võimaldab patoloogiliste piirkondade tuvastamist ka olukordades, kus ulatuslikult märgistatud andmestikud puuduvad. COINi sooritus ületab märgatavalt traditsioonilised atribuutsioonil põhinevad meetodid, demonstreerides kontrafaktuaalsete seletuste potentsiaali tervishoiu rakendustes. Kokkuvõttes panustavad need uuringud seletatava tehisintellekti valdkonda, arendades ja valideerides kontrafaktuaalsete seletuste meetodeid, mis parandavad TI-süsteemide läbipaistvust ja kasutatavust ning on kooskõlas inimlike tunnetusprotsessidega.
Assembling the phylogenetic tree of northern European macroheteroceran moths
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Nedumpally, Vineesh; Õunap, Erki, juhendaja; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Pole kaugeltki veel lõpuni teada, millised putukaliigid on üksteisele kaugemad, millised lähemad sugulased. DNA järjestustel põhinevate evolutsioonipuude koostamine aitab sellesse küsimusse selgust tuua. Käesolevas uurimistöös koostati ööliblikate sugukondade sirptiiblased (Drepanidae), vaksiklased (Geometridae) ja öölased (Noctuidae) evolutsioonipuud, keskendudes Põhja-Euroopa liikidele. Selleks kasutati Sangeri ja järgmise põlvkonna sekveneerimise teel hangitud andmete kombinatsiooni, mis integreeriti avalikult kättesaadavate genoomiandmetega. Sirptiiblaste puhul kinnitas 37 liigi analüüs, et kõik neli alamsugukonda moodustavad tõesti evolutsioonipuu eraldiseisvad harud. Lisaks näitas analüüs, et sugukonnale iseloomulikud pikenenud tiivatipud on evolutsiooni käigus korduvalt kadunud ning et nii “talveliblikad” kui roosa/oranžikirju tiivakirjaga perekonnad kuuluvad fülogeneetiliselt selgelt eristnud rühmadesse. Vaksiklaste põhjalik fülogeneetiline analüüs, mis tugines 117 liigi enam kui 600 DNA lookusel ning mida täiendati 376 Põhja-Euroopa liigi puhul Sangeri meetodiga sekveneerimise teel saadud andmetega, andis tulemuseks statistiliselt usaldusväärse sugupuu, mis viis mitme muudatuseni süstemaatikas. Sellisteks muudatusteks on muuhulgas uute triibuste Lampropterygini ja Pelurgini kirjeldamine, perekondade Ochyria, Epelis ja Speranza “taaselustamine” ning mitme triibuse piiride täpsustamine nende monofüleetilisuse säilitamiseks. Öölaste puhul andis 333 liigi fülogeneoomiline analüüs statistiliselt hästi toetatud sugupuu, mis kinnitas peamisi sugulussuhteid ja viis mitme taksonoomilise muudatuseni. Need muudatused hõlmasid sünonüümiseerimisi, paaril juhul taksonoomilise taseme ümberhindamist ning mitme perekonna “taaselustamist”. Ajas kalibreeritud analüüs näitas, et triibus juureöölased (Apameini) eristus ligikaudu 8,7 miljonit aastat tagasi – palju hiljem kui seni arvati – ning et röövikute toitumine oma toidutaime sees võis hilises miotseenis toimunud rohumaade laienemise ajal soodustada selle rühma mitmekesistumist.

Sirvi

Viimati lisatud