Does it feel right? Towards an affective perspective on metacognitive confidence

Abstract

Meie otsuseid saadab tavaliselt kindlustunne: näiteks tundub mõni otsus väga kindel, samas kui mõni teine võib tekitada ebakindlust. Varasemas uurimistöös on kindlust sageli käsitletud kui hinnangut sellele, kas meil on õigus. Kuid kindlusel on ka emotsionaalne aspekt ehk metakognitiivne afekt, mis viitab sellele, et otsuses kindel olla on tihti meeldiv tunne, samas kui ebakindlus võib olla pingeline ja ebameeldiv. Selles doktoritöös uurin, kas see tunne on pelgalt otsustusprotsessi tulemuse kõrvalnähtus või hoopis oluline signaal, mille abil me oma mõtlemist ja otsustamist jälgime ja suuname. Neljale uuringule toetuvas töös kasutan kindlustunde afektiivsete aspektide mõistmiseks otsustusülesandeid, kombineerides neid komputatsiooniliste mudelite ja aju neuraalsete sündmuspotentsiaalide (EEG) mõõtmisega. Uuringitest ilmnev üldpilt toetab afektiivset vaadet otsustuskindlusele: otsustamise käigus tekkivad tunded ei ole üksnes reaktsioon otsuse õigsusele, vaid signaalid, mis peegeldavad otsustusprotsessi edenemist ja aitavad seda reguleerida. Uuringust I selgus, et kindluse ja metakognitiivse afekti hinnangud sõltusid sarnaselt otsuse tõendite tugevusest, valiku õigsusest ning otsustaja ootusest. See viitab, et otsustuskindlus kuulub laiemasse metakognitiivsete tunnete klassi, mis annavad märku, kui hästi liigume otsustamisega seotud eesmärkide suunas. Uuringud II ja III pakuvad metakognitiivse afekti tekkimisele selgema mehhanismi – see tunne peegeldab seda, kui hästi otsustusprotsessi tegelik edenemine vastab ootustele ja eesmärgile. Kui edenemine on oodatust parem ja eesmärgiga kooskõlas, siis metakognitiivne afekt on positiivne ning kui edenemine on oodatust halvem või eesmärgiga vastuolus, siis negatiivne. Selle teooria põhjal tutvustan AffectDDM-i mudelit, mis kirjeldab, kuidas metakognitiivne afekt kujuneb otsuseni viiva tõendite kogunemise protsessi tulemusena. IV uuringus näitan, et levinud soorituse monitoorimise neuraalsed markerid seostuvad kindlusega ainult teatud tüüpi ülesande kontekstides, mistõttu ei saa ühte ajusignaali käsitleda otsese kindluse mõõdikuna. Kokkuvõttes toetab doktoritöö käsitlust, mille järgi otsustuskindlus on afektiivne tunne, mis aitab mõtlemist ja otsustamist monitoorida ja suunata.

Our decisions are usually accompanied by a sense of confidence – “I’m pretty sure” or “I’m not sure at all.” Previous research has often treated confidence as a mental estimate of being correct. However, confidence also feels a certain way – being certain can feel easy or relieving, while doubt can feel tense or unpleasant. In this thesis, I ask whether that feeling is merely a by-product, or whether it is an important signal of how the mind monitors and guides its own thinking. Across four studies, I combine simple decision tasks, computational models, and brain measurements (EEG). The overall picture supports an affective view of confidence: affective feelings that arise during decision-making are not only reactions to success or failure, but signals that track decision progress and help regulate it. In Study I, confidence and affect shifted together with key features of decisions, such as how strong the evidence was, whether the choice was correct, and what people expected. This suggests that confidence belongs to a broader set of metacognitive feelings that track how well we are doing in reaching knowledge-related goals (for example, being accurate or understanding something). Studies II and III suggest a clearer mechanism: these feelings reflect how well decision-making progress matches with what was expected. When progress is better than expected, confidence and positive feelings tend to increase; when it is worse, doubt and negative feelings increase in turn. Building on this, I introduce AffectDDM, a model that describes how such feelings can develop alongside the accumulation of evidence leading to a decision. Finally, Study IV shows that common EEG markers of performance monitoring relate to confidence only in specific task contexts, so no single brain signal should be treated as a direct “confidence meter.” Overall, the thesis argues that confidence is best understood as an affective feeling that helps steer thinking and decision-making.