Plato on Belief (doxa) Theaetetus 184B–187A

Abstract

Dissertatsioonis pakun ma välja vastuse küsimusele, miks Platon hakkab oma hilistes dialoogides mõistma uskumuste (doxa) kujundamist spetsiifiliselt ratsionaalse võimena. Keskmistes dialoogides käsitles Platon passiivseid ja mitte-reflektiivseid nõustumisi uskumustena. Ühtlasi omistas Platon siis uskumused loomadele ja lastele. Hilistes dialoogides eitab aga Platon, et loomadel ja lastel on uskumused ja väidab, et uskumuste kujundamine eeldab paratamatult mõtlemist ja kaalutlemist. Dissertatsioonis leitakse sellele nihkele põhjendus dialoogist “Theaitetos” ja täpsemalt selle lõigust 184B-187A. Platon hakkab siin mõistma uskumuste kujundamist eesmärgipärase protsessina. Uskumuste kujundamise eesmärgiks on representeerida reaalsust korrektselt, st. kujundada tõeseid uskumusi. Kuna Platoni jaoks on mõistusliku hingejao eriomaseks jooneks just kognitiivne iha tõe järele, siis on loomulik, et Platon hakkab mõistma uskumuste kujundamist mõistusliku võimena ehk võimena, millega paratamatult kaasneb suutlikkus mõtelda ja kaalutleda. Ühtasi tähendab see, et uskumusi kujundatakse alati lähtudes sellest, kas mingi konkreetne uskumus sobitub kokku teiste uskumustega. Kuna Platon hakkab uskumusi mõistma seesmiselt tõelesuunatuna, asendub tema keskmiste dialoogide atomistlik uskumuse-konteptsioon hilisemates dialoogides holistliku uskumuse-kontseptsiooniga.

In this dissertation I offer an explanation as to why Plato, in his later dialogues, begins to view the capacity to form beliefs (doxa) as distinctively rational. In the middle dialogues beliefs involved unreflective and passive acceptances. In the middle dialogues Plato also assigned beliefs to non-human animals and very young children. In his later dialogues he denies belief to animals and children, and he maintains that all belief formation necessarily involves reasoning and reflection. I develop an explanation of this shift by relying on an important and notoriously difficult passage in Plato’s Theaetetus (184B–187A). I argue that here Plato aims to convey an account of belief, according to which forming beliefs is a goal-directed activity aimed at representing reality correctly (‘attaining being’), i.e. at forming true beliefs. Since Plato takes the distinguishing feature of rationality to be the cognitive desire for grasping truth and reality, he naturally starts to view belief formation as an activity involving reason. This makes forming beliefs sensitive to reasoning. He furthermore suggests that beliefs are formed (and abandoned) depending on whether a particular belief is consistent with other beliefs we hold. Thus, Plato replaces his earlier, atomic, account of forming beliefs with a holistic account of belief formation of the later dialogues.