Surnud säilikpuud torikseente elupaigana: kui kauaks ja millised on alternatiivid noortes metsades?

Abstract

Torikseened on surnud puidul elavad seened, kellel on võtmeroll metsaökosüsteemide aineringes ning kelle elupaik sõltub otseselt kõdupuidu olemasolust ja kvaliteedist. Noortes metsades, eriti pärast lageraiet, on kõdupuidu hulk väike, mis seab piirangud torikseente püsimisele ja levikule. Säilikpuud – puud, mis jäetakse raiel alles – võivad toimida ajutiste elupaikadena, kuni uus mets suudab looduslikult hakata tootma uut kõdupuitu. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kui kaua pakuvad surnud säilikpuud sobivat elupaika torikseentele ning kas nende ümber on aja jooksul tekkinud täiendavaid sobivaid mikroelupaiku. Töö keskendus 127 säilikpuule, mis olid surnud 0–8 aastat enne esimest vaatlusringi (2010–2011) ja 10–21 aastat enne kordusuuringut (2020–2023). Analüüsiti puude lagunemisseisundit, torikseente liigirikkuse ja koosluste muutusi ning põhjuseid ja hinnati kõdupuidu hulka säilikpuude vahetus läheduses. Tulemustest selgus, et enamik tüvesid oli 13 aastaga jõudnud 3. või 4. kõduastmesse, mis on üldiselt seeneliikide seisukohalt soodne. Samas oli torikseente liigirikkus nendel tüvedel võrreldes varasemaga märgatavalt vähenenud: rohkem kui 60% liikidest, kes esinesid noorematel tüvedel, ei esinenud enam vanematel. Kooslused olid muutunud ja liigilist kattuvust kahe vaatlusringi vahel oli vähe. Uuring kinnitas, et torikseente liigirikkus on tihedalt seotud kõduastmega ning puuliik mängib olulist rolli elupaigakvaliteedi määramisel. Haabadel ja kaskedel leidus rohkem liike kui mändidel, ent vanemates tüvedes täheldati liigirikkuse langust kõigil puuliikidel. Huvitaval kombel olid käesolevas uuringus enamik haruldasi või looduskaitseliselt olulisi liike seotud just kaskede, mitte haabadega, mis erineb varasematest teadustulemustest. Selle põhjuseks võib olla haavatüvede lagunemine sobimatuks või muutused torikseente liikidevahelises konkurentsis. Kõdupuidu maht säilikpuude ümbruses oli väga varieeruv: enamikul aladel esines vähem kui 1 m³/ha, vaid vähestel raiesmikel oli kõdupuitu rohkem kui 20 m³/ha. Paljudes kohtades ei olnud säilikpuude ümber üldse sobivat lisandunud kõdupuitu. Seetõttu ei ole võimalik eeldada, et säilikpuudele oleks tekkinud toetavat mikroelupaikade võrgustikku. Tulemused osutavad võimalusele, et säilikpuud ei pruugi tagada piisavat elupaigajätkuvust, kuna torikseente jaoks sobiv substraat võib kaduda enne, kui uus mets jõuab pakkuda uusi elupaiku. Tulemustest hoolimata tuleb arvestada ka mitmete metoodiliste ja tõlgenduslike piirangutega. Esiteks põhines liigirikkuse hinnang üksnes viljakehade visuaalsel registreerimisel, mis ei kajasta täielikult puidus esinevat seeneelustikku. Seetõttu võib osa liigirikkuse langusest olla näiline ja tuleneda metoodilisest piiratusest. Koosluste muutused ja liigikadu võivad seega olla osaliselt aluseks, aga mitte ainus võimalik seletus nähtud mustritele. Tulemusi tuleks käsitleda kui osa pikaajalisest ja keerulisest ökosüsteemide taastumise protsessist, mille täpsem mõistmine eeldaks molekulaarseid meetodeid ja pikemaajalist jälgimist.

Polypore fungi are wood-inhabiting decomposers that play a key role in nutrient cycling in forest ecosystems. Their habitat is directly dependent on the availability and quality of dead wood. In young forests, especially after clearcutting, the amount of coarse woody debris is typically low, which limits the persistence and dispersal of polypore communities. Retention trees—trees left standing during harvest—can serve as temporary habitats until the regenerating forest begins to produce new dead wood naturally. The aim of this master's thesis was to examine how long dead retention trees can provide suitable habitats for polypores and whether additional suitable microhabitats have formed around them over time. The study focused on 127 retention trees that had died 0–8 years prior to the initial survey (2010–2011) and 10–21 years prior to the resurvey (2020–2023). Tree decay stages, changes in species richness and community composition of polypores, and surrounding deadwood volume were analyzed. Results showed that most trunks had reached decay stage 3 or 4 after 13 years, which is generally considered suitable for many polypore species. However, species richness had declined significantly compared to the initial survey: more than 60% of the species found on younger trunks were no longer present on older ones. Fungal communities had shifted, with low overlap in species composition between the two time periods. The findings suggest that polypore diversity is closely linked to the decay stage of the wood, and that tree species plays a significant role in determining habitat quality. Aspen and birch supported more species than pine, though species richness declined in older trunks across all tree species. Interestingly, most rare or conservation-relevant species were found on birch rather than aspen in this study, contrary to previous research. This may be due to advanced decay in aspen trunks rendering them unsuitable or shifts in competitive dynamics. The volume of dead wood surrounding retention trees was highly variable: most sites had less than 1 m³/ha, and only a few exceeded 20 m³/ha. In many cases, no additional suitable dead wood was present near the retention trees. Thus, it was not possible to assume that a supporting network of microhabitats had formed around them. The results suggest that retention trees alone may not ensure sufficient habitat continuity for polypores, as suitable substrates may disappear before the new forest can provide replacements. Despite these findings, several methodological and interpretative limitations must be acknowledged. Firstly, species richness was assessed solely through visual surveys of fruiting bodies, which do not reflect the full fungal community present in the wood. Therefore, some of the observed decline in richness may be an artifact of the method used. Community changes and species losses may reflect real trends, but alternative explanations cannot be ruled out. These results should be viewed as part of a long-term and complex forest recovery process, the full understanding of which would require molecular methods and extended monitoring.