Populismi tunnused uute Eesti parlamendierakondade valimisplatvormides

Abstract

Antud töö eesmärgiks oli esmalt anda ülevaade populismi mõistest ja populismile omastest tunnusest ning nende olemasolust esmakordsel kandideerimisel Riigikokku pääsenud erakondade valimisplatvormides. Lähema vaatluse all olid nelja erakonna valimisplatvormid kolmelt valimistelt: Res Publica (2003), Erakond Eestimaa Rohelised (2007), Eesti Vabaerakond (2015) ning Eest Konservatiivne Rahvaerakond (2015). Töö esimeses pooles on esmalt ülevaade erinevatest populismi definitsiooni käsitlustest. Antud mõistet on üritatud defineerida väga mitmete autorite poolt, kuid reaalset universaalset definitsiooni pole. Kuigi eri autorite definitsioonid on kõik üksteisest mingil määral erinevad, jääb peamiselt kõlama kaks elementi, mis on populismi mõistele kesksed: rahvas ning rahvale vastanduv eliit. Töö esimese pooles toon välja kaks populismi tunnuste käsitlust (Rooduijn 2014; Abts & Rummens 2007) ning kõrvutan neid ka Praxise uurimuse läbiviijate kasutatud tunnustega (Praxis 2015a). Rooduijn (2014) on oma artiklis kaardistanud 12 populismile omast tunnust, mida on erinevates teoreetilistes käsitlustes mainitud. Ta jagas need omakorda kolme gruppi selle alusel, kas tunnused olid seotud idee, stiili või organisatsiooni ülesehitusega. Neist 12 eristas Rooduijn (2014) järgnevalt neli universaalset tunnust, mis on omased igas regioonis ja sotsiaalses kontekstis avalduvale populismile: rahvakesksus, eliidivastasus, rahvas kui homogeenne üksus ning kriisitunde olemasolu. Abts & Rummens (2007) tõid välja kolm peamist tunnust, mis esinevad samuti kõigil populistlikel erakondadel ning need kattusid ka Rooduijni juba väljatoodud tunnustega. Töö teises pooles kõrvutasin ülal mainitud erakondade valimisplatvormi üheksa populismile omase tunnusega, mis võtsin aluseks, tuginedes Rooduijni (2014) 12 tunnusele ning eraldades sealt tunnused, mis antud töö kontekstis sobilikud pole. Seega lähtusin järgnevatest tunnustest: (1) rahvakesksus; (2) eliidivastasus; (3) rahva ühtsus; (4) otsedemokraatia; (5) teatud ühiskonnagruppe väljajättev; (6) kriisitunnetus; (7) lihtsustatud kõneviis, sõnumid; (8) polariseerimine ning (9) autsaideri kuvand. Antud tunnuste kõrvutamisel valimisplatvormidega selgus, et neljast Rooduijni (2014) universaalsest tunnusest esinesid kõigis programmides kolm tunnust: rahvakesksus, eliidivastasus ning kriisitunne. Lisaks esinesid kõigis erakondade valimisplatvormides veel kaks tunnust, mis regionaalselt universaalsed pole. Ideedega seotud tunnustest leidus kõigis uuritud programmides ka otsedemokraatia elemente. Nõuti julgelt probleemide rahvahääletusele panemist ning referendumite korraldamist. Samuti peeti oluliseks esindajate otsevalimist. Stiiliga seotud tunnustest oli samuti kõigil neljal üks ühine element. Kõigis programmides leidus lihtsustatud keelekasutuse ning sisuga sõnumeid. Tegu polnud mitte ainult väliselt lihtsakoeliste lubadustega, vaid keerulistele probleemidele pakuti ka sisuliselt liiga lihtsaid ning seeläbi ebareaalseid lahendusi. Seega on võimalik vähemalt käsitletud esmakordselt parlamenti pääsenud erakondade valimisplatvormides eristada viit tunnust, mis olid kõigile ühised: rahvakesksus; eliidivastasus; kriisitunnetus; otsedemokraatia elemendid ning lihtsustatud kõneviisi ja lubaduste kasutamine.